Võti tulevikku

Täna oli hea päev - kohalik arsenal täienes tormimantli, joogapüksikute ja koduga. Kohtumise kokkuleppimisest majaomanikuga kuni võtmeteni läks kaks tundi. Tänu muidugi heale soovitajale. Neljapäeval kolime.

Olen ikka veel keskendumisvõimetult elevil, ullallalaaa!

Nüüd saab lohaka elegantsiga öelda, et elan Mount Victorias, sest see on väga hea (st kallis) piirkond. Kesklinnast u 20-minutilise mägimatka kaugusel. Arvatavasti tegin täna ajalugu ja olin esimene, kes läbis selle raja kontsadel. Villid talla all teavad, millest ma räägin.

Elu läheb ülesmäge:
Kuni vastu tuleb 45 Palliser Road:
Õnnelik Miss Zuum poseerib uue kodu verandal:

Tahtsin punase ringi ümber maja vedada, aga olen siiski nats mööda pildistanud:
Vaade linnale ja lahele on selline, et ma tahan KOHE juba verandale hommikukohvi jooma:
Kohe otse mäest alla asub Oriental Bay ja vasakult alt nurgast paistab ka liivaribaga rand:Ilusat võsa tee pealt:

Küll on hea meel! Perenaine valib inimesi nii, et kõik elanikud omavahel kokku klapiks. Ta lubas tegelikult juba ühele poisile ära, a meie energia oli parem.
Perenaine: "Kutsuge siis ikka sõpru ka külla."
Me: "Ei ole muret, meil pole veel ühtegi."

Cooli- ja tuulelinn

Tagantjärele on kindlasti naljakas mõelda, kuidas me Wellingtonis elu alustasime. Alguses pole ju aimu ei linnaosadest ega pensionifondidest. Panga valid ka selle järgi, mille ATM-e kõige rohkem silma jääb. Wikipediast lugesin, et rahvaarvu arvestades on siin rohkem kohvikuid kui New Yorgis.

Wellingtoni vaated. Lambton Harbour, Te Aro ja Mount Victoria.
Majad nagu lambad mäenõlval.

Vaid üks asi on kohe selgelt tajutav - soe siin ei ole ja tuul logistab ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enamik tuttavaid ütlesidki Wellingtoni kohta lühidalt: tuuline. Praegu on helgematel hetkedel nii 20 kraadi ja kuigi õige suvi pidi saabuma veebruaris, tahaksin ikkagi esimese palga eest osta (kummi)saapad ja võibolla ka mütsi. Ilm võiks juba paraneda, et saaks ka ilma tormiülikonnata õues liikuda.

Stripika tüdrukud käivad flaiereid jagamas ja nõuab väga suurt kujutlusvõimet, et ametirõiva, kossaka XL-suuruse vatijope all võiks midagi seksikat olla.

Uus-Meremaa ei ole eestlaste seas popp, aga mul on Wellingtonis isegi üks tuttav - Larissa, keda tean 14 aasta tagusest ajast Raadiku ühikast ja hiljem RASIst (need lugejad, kes mind eriti ei tunne, saavad nüüd välja kalkullida, et ma olen umbes saja-aastane). Ta elab siin juba 2006. aastast ja jagas lahkelt infot maavärinatest poti-pannipoodedeni.

Eks nüüd loenduse järgi paistab, kui palju neid eestlasi olemas on, aga arvatavasti mitte väga palju ja seetõttu on päris arusaamatu, kuidas neid sellegipoolest igale poole jagub.

Korealannast pangatädi Eun Young oma imestust ei varja, kui ta esimest korda elus eestlast näeb. „Üliõpilased?“ ei mõista ta, miks peaks keegi Wellingtoni elama tulema. „Või tahate hoopis siin mehele minna? Teate, ma ei soovitaks. Kiivi mehed on ilged koonrid, üldse ei taha sulle asju osta! Ma abiellusin kiiviga, sest alguses mõtlesin, et ta on britt!“

Pangakontoris on uhked valged sambad. „Kumb teist süüa teeb?“ uurib Eun Young edasi. "Ei, täna ärge küll ise süüa tehke. Minge parem vee äärde restorani ja võtke klaas veini ka. Seal võib ägedaid mehi ka kohata."

Meil on ikka veel meeles, et tulime kontot avama, pass näpus, ilma et oleks kohalikku aadressi, telefoni, töökohta, valuutat ette näidata... Kui ma oleksin juba märganud, et Wellingtoni ametlik tunnuslause on „Absolutely Positively“ (või on see siis New Zealand's Capital of Cool), ei võitleks ma suure segadusega enda sees, et kuidas võib asjaajamise protsess nii lõbus olla; et kas sõimata ei saagi. „Oot, jõuluvana elab ju Soomes. Kas te olete teda näinud?“ Tunni aja pärast on konto avatud, netipank ka lahti.

Kohaliku kõnekaardi soetamine käib kiiresti. Mu Uus-Meremaa number on + 64 211 031 742. Ei suutnud vastu panna kiusatusele valida sama lõpuga nagu mu eesti number, mis on ajutiselt suletud. SIMkaardi registreerimiseks ei pea 20 minutit automaatvastajaga maid jagama nagu Austraalias, aga üldiselt on igast eluolulised süsteemid esmamulje järgi samasugused. Mis puudutab siis näiteks poode ja teenuseid ja et palka saad korra nädalas ja renti maksad kahe nädala tagant. Jne. Ainult et „Responsible Service of Alcohol“ puudub siin. Ehk siis toidupoes müüakse veini ja joomarlusega seotud töö jaoks ei ole vaja läbi teha spetskoolitust.

Kahe päevaga olen hänginud kohalikul kuulutustelehel TradeMe isegi vist rohkem kui Facebookis. Kuulutustemaailm piire ei tunne: kamp kohalikke mehi otsib endale pubisse õlleostjaid (töökuulutus) ja 24-aastane saksa poiss Stefan viskas oma sõbrad bussist välja ja soovib leida uusi vanmate'e - kahte inimest, kes tahaks temaga tasuta elada (korterikuulutus).

Põhjasaare lõunatipus asuv Wellington on Uus-Meremaa pealinn. Pindalalt ligi 3 korda suurem, aga rahvaarvult Tallinna mõõtu. Piisavalt pisike, et kohe esimesel ööl avastada, et üks teatud baar;) on me öömajast ümber nurga, aga samas piisavalt suur, et kõike kohe kätte ei anna. Aga tunne on teine, sest sa pole poole linnaga koos koolis, tööl ja voodis käinud. Nullist pihta jälle!
Õhustik meenutab aga Tartut. Aeglane ja sundimatu.

Kõik inimesed näevad välja nagu nad oleks just maalt tulnud või teeks muusikat. Küll mul on hea meel, et mu kesises garderoobis on lisaks suveriiete kollektsioonile dressid ja tossud ja mõningaid 1980.-90. hilpe. Nii et tänavapilti sulandumisega probleeme ei ole ja igale poole sisse kõlbab ka minna.

Kuum suvelook poeaknalt. Tegelikult on tennised juba umbes kõigil inimestel juba olemas.

Oo, ja tunniajase sõidu kaugusel asub Martinborough' veinipiirkond!

* * *

Tunnistan kogu interneti ees, et süda oli väga rahul, kui Uus-Meremaale jõudsin. Eks see rahulolu tasapisi haihtub, kuni veel tööd ei ole (otsima hakanud). Laiskus enne tormi.

Õnneks on meil see eelis, et koduta ja tööta üliõpilased ründavad Wellingtoni alles järgmisel kuul.

Aga tõesti lihtne ja kodune on siin olla. Miks? Vastust ei pea kaugelt otsima - vaata maha, õiekesi karikakardest ristikuni välja:

Tegelikult domineerivad muidugi hoopis teistsugused liigid. Nunnu punasetupsuline pohutukawa, mis on tuntud kui Uus-Meremaa jõulupuu:
Ja hortensiad:
Aga loomulikult ei ole elu lill, nii et allapoole vööd huumorit ka:

Kokkuvõte

Kuidas ma ka tagasi ei vaataks, 2011. aasta mind kuhugi ei viinud - nagu ma ta Sydneys vastu võtsin, nii ma seal ta ka ära saatsin. Nagu polekski vahepeal üheksa kuud eemal olnud (hahaa, ja ma ei käinud vahepeal Eestis sünnitusreisil).
Kuu aega Sydneyt mahutas nädala linnaelu Surry Hillsis ja kolm nädalat rannamelu Bondil, jõulud ja aastavahetuse. Märkmik on sotsiaalse elu märgetest kirju. Lisaks sai korduvalt tõestatud, et 4,5 miljoni inimese linn on piisavalt väike, et kogemata kokku põrgata enam-vähem kõigi inimestega, keda ma seal tunnen.
Teisalt võib Sydneys oleku kokku võtta kalorites. Üht-teist sai ikka valmistatud ja maitstud. Nii et las jääb 2011. aasta lõppu meenutama see koduste toitude galerii.

Pannkoogihommik, mis sai ootamatult väga piduliku joone - keegi sai sponsorviisa kätte;)
Pärastlõunased maasika Daiquirid:
Niiviisi algas Briani ja Jessi jõulupidu:
Mango-, avokaado- ja krevetisalat:
Krevetipasta Briani ja Gavini rullitud makaronidest:
Spinati-ja ricottatäidisega ravioolid:
Delmar tegi lammast:
Ja Mari tegi kala:
Pavlova:
Küpsisepurune jäts+liks:
ELAGU 2012!

Eile olin ma õnnelik

„Lähme üle tee.“
„Ma ei käi valest kohast üle tee.“
„Kuule, sa oled Sydneys. Siin käivad politseinikud ka valest kohast üle tee.“
„Mis sa ajad, ei käi!“
Just sel hetkel tuleb politsenik üle tee.
Kohtume keset teed ja läheme oma teed.
* * *
„Mulle meeldivad su tissid. Kust sa pärit oled?“
„Hah! Eestist.“
„Oo, mulle nii meeldib Tallinn, Lounge Kaheksa on nii äge.“
„Seda pole enam ammu.“
„Aga kuhu su abikaasa läks?“
„Ta pole mu abikaasa.“
* * *
„Mis sa homme õhtul teed?“
„Olen tööl Darling Harbouris.“
„Kes plaate mängib?“
„Ei tea, aga nelja taldrikut peab kandma.“

* * *

Bussi ei tule.

Lõpuks tuleb. Buss on täis.

Kaks noort rootsi tüdrukut võtavad end kokku ja pakuvad mulle istet.

Jõulud

Tervitused mu ekskodulinnast Sydneyst, kus ükski konts pole liiga kõrge ega ükski kleit liiga lühike.
Jõudsin siia kolm nädalat tagasi ja valmistusin mõnusaks, nii 40-kraadiseks suveks. Termomeeter oli aga esimese kümne juures. Jällegi sukelduti statistikasse ja mis selgus: viimase 50 aasta kõige külmem suve algus vms.
Jõuludeks aga sain mis tahtsin - suveilma (2 tk)! Bondil elades on see parim kingitus, kaua sa ikka seda cooli rannaelu kuuma ilma võtmesse jaksad mõelda.
24. detsembri kavas oli kapsas ja kartul, esimene jõulupüha möödus aga Bondi Beachi vabaõhukinos, kus kandvad rollid oli austraalia, iiri ja briti noortel staaridel.
Napsutajatekontroll:
Ei saanud kiusatusele vastu panna ja klõpisin ajaviiteks vasakult ja eestpoolt. Seda punast plüüsi oli ikka kõvasti:
Kaks sekundit kahtlesin, a ma panen ikkagi enda pildi ka siia otsa, sest see on väga eriline pilt, sest mul pole siin roosat nokatsit peas:

Meeleolukat aastalõppu!