On meil koer või probleem?

Nädal jälle möödas, blogis pole juttu ridagi ja fotokakaardilt on võtta vaid üks pilt ja selle peal kuivatab Kats sokke.
Sissejuhatuseks - mingi arusaamatus on meil selle Austraalia viisaga. Working Holiday asemel anti vist Drinking Party Visa. Tööd ja puhkust pole ollagi.
Aga tänu sellele hakkabki elu paika loksuma, sest nagu juba varasemalt öeldud – ei ole midagi uut siin päikese all – suhtlemine ja kontaktid on elus edasi viiv jõud. Tänu sellele võib varsti välja kuulutada aadressi, kuhu Tiiule konserve ja villaseid sokke saata. Kalevi komme ei ole vaja saata, eks.

Ja see pole nüüd eputamine, et näiteks neljapäevaks oli neli erinevat varianti õhtut veeta. Lihtsalt rõõmu jagamine, sest väga hästi on meeles need Eesti reeded ja tummad telefonid, kuni lõpuks helistas Erik, et tsau, mis teete.

Ei hakka seda huvitavat elu siia internetti kühveldama. Kõik loeks küll hea meelega, keel ripakil, a kes meid siis kunagi tööle ja naiseks tahaks võtta.
Illustreerivaks materjaliks võib rääkida, et Imre oli vahepeal tagasi saanud oma vana numbri, mida Tiiu telefoni mälus enam polnud. Ja ta, raibe, kehastus jällegi kellekski Davidiks ja hakkas helistama ja sõnumeid saatma. Seekord nüüd selle vahega, et Tiiu läkski õnge. Imre ise käis sel ööl Paraguais ja nägi ukse vahelt tervet paljast Saksamaad.

Teisipäeval oli meil RSA koolitus - Responsible Service of Alcohol ehk mõistlik alkoholimüük, mille õilis eesmärk oli vähendada joomist, aga töötaja jaoks on siiski esmatähtis, kuidas oma vastutusest kõrvale hiilida. Et kui keegi joob 100 minutiga 55 jooki (17 tequilat, 34 õlut ja 4 viskikoolat) ja siis ära sureb, arvesta, et omaksed lähevad kohtusse raha järele, sest see on sinu kui baarmani süü.

Niisiis õppisime kuus tundi, kuidas ära tunda purjus inimest, kontrollida dokumenti ja millised kõige patusemad joomaurkad. Vastavalt politsei väljakutsete arvule saavad baarid kaela erinevaid piiranguid: nt alates kella kahest öösel ei tohi enam uusi inimesi sisse lasta ega müüa shotte, peab kasutama plastiktopse, 10-minutilised müügipausid ja pool tundi enne sulgemist ei tohi enam alkoholi müüa jne; või siis kästakse üldse mõneks ajaks uksed sulgeda.

Nii et siinne alkoholivastane võitlus on muljetavaldavalt laia haardega nagu Tuleviku Kärdla valimisplatvorm ja ka umbes sama perspektiivitu. Siiski näidati seina peale statistikat, kuidas baaris on nüüd vähem alaealisi ja nii. Päriselus on seaduste järgimine paras formaalsus.Nagu see RSA koolituski – iga tainapea suudab testi ära teha, kui dikteerida: „Tähelepanu, see on nüüd vastus küsimusele „Kes peavad läbima RSA koolituse?” – kõik, kelle töö on seotud alkoholi müümisega. Number kaks vastus: purjus inimesele alkoholi müümise eest võib kuni 11 000 dollarit trahvi saada. Kolmas küsimus: „Miks on kasulik enne joomist süüa?” Jne.

Paber kotis, pani Kats „FUCK WORK” märgi rinda ja läks Paddington Inni oma proovitunde tegema. Otse baarileti taha, teisel poolel maailma kõige tänuväärsemad fännid – vanamehed. Nüüd on Katsil hirmus hirm, et peab tööle minema.

Töölesaamisel on olulised kaks aspekti: ole lahe ning ülejäänu valeta kokku. Kui tööks läheb, siis imesta, et oi meie tegime neid asju teistmoodi. Muidugi sama lambist, kui sa tööle saad, võidakse sind ka lahti lasta.

Oskused tulevad siiski kasuks. Kuigi Tiiu põhiolemus on olla nohik (nurgeline ja jääda teistele jalgu), suudab ta tegelikult kanda kolme taldrikut ja kahte pudelit. Mitte korraga küll.

Muidu on Sydneys sügis. Jahedavõitu, sombune, sajab. Ei jõuagi vist päikest ära oodata ja enne kolimist hosteliaknast iluvaateid üles võtta.

Eestlastel pole vaja kade olla, meil on siin märtsikuuski sääski nii et mustab ja kuplad on veel pirakamad kui Aasias. Ja mööda Tiiu voodit läheb sipelgarada.

Selgus, et aine jäävuse seadus kehtib ka riiete puhul: kui suveriideid ühest hunnikust teise tõsta, ei muutu nad sügiseriieteks. Teine asi on see, et õhtul olgu king kõrge ja kleit napp. Oma meelelahutusvõimaluste laiendamiseks ostsime endale kontsakingi, 3-4 dollarit paar.

Tiiu: „Jaanus, need on Prada kingad.”

Kats: „Appi, Tiiu, kas sa pead sellest kõigile rääkima?! Aitab küll.”
Jaanus: „Jah, ega siin pole rohkem kedagi, kes sellest aru saaks.”

Ühtset stiili on nii piiratud garderoobi juures raske hoida, nii peabki olema ühel päeval Seks ja Linn, siis Kitli-Tiiu ja siis räppar T.O.

Laupäeval oli mõnus teha lõpuks ometi üks raamatulugemispäev ja varakult magama minna.

Enamasti on tunne, et oleks justkui kellegi teise elu elama sattunud. Ellu, kus pole jõulu- ega lihavõttepühi, telesaadete rutiini, häbi ega hirmu. Näiteks kui hilisõhtul on rongijaamas väravad lahti ja läksime teadlikult (Janoošiku õhutusel) jänest sõitma. Loomulikult on kodupeatuses väravad kinni – avamiseks vaja pilet läbi lasta. Sõida või tagasi. Lapsekärude ja suure koti väljapääsust saaks minna.. Üks tüdruk võetakse vahele ja ta läheb turvamehe saatel piletit ostma. Astume läbi, teised turvamehed on önneks parajasti maja ees suitsupausil. Rotieluga jänesed.

Pühapäeva õhtuks oli kodusest režiimist selline rahutus sees, et OLI VAJA õue minna.Ümber nurga Goldfishis olid me armsad sõbrad juba ees. Seisime oma järjekorra ära. Kõik, kes me ees sisse läksid, olid 30 sekundi pärast hapu näoga väljas tagasi. Nonii - pilet 30 taala. Tegime oma auringi ka ära, peaks arust ära olema, kui maksaks. Turvamees tahtis templit panna, et me sisse tagasi saaks. Seletasime ausalt ära, et me pole seda ära teeninud. Vahepeal olid läbirääkimised ja läksime uuele ringile jutuga, et see 30 dollarit pole ju pilet, vaid võib südametunnistuse järgi heategevuseks paar dollarit annetada. Ei, pilet on 30 dollarit. Igatahes jõudsime veel kolmanda korra ka sisse ja välja jalutada (jutuga, et me oleme püsikliendid), kuni turvamees ütles, et leedid võivad tasuta sisse minna. Kui ennast kõrvalt näeks, siis arvaks küll, et selliseid orav rattas ahve pole ammu nähtud. On see siis nüüd kohalike oludega harjumine, et peedid, kuni saad oma tahtmise?

Sees õnnestus veel midagi uut kogeda. Ühel hetkel tuli selja tagant tossu nagu tossumasinast. Siuke kirbe hais, nina hakkas kipitama ja kingad ja jalad olid tolmu täis. Keegi kavalpea oli seinapealt pulbertulekustuti kätte saanud.

Rahvastikuminister võiks nüüd tellida loo, kui halb elu siin on.

Tiiu kunagi Tais, kui kodutu koer külge haakis: "Kats, on meil nüüd koer või probleem?"

Kats esmaspäeva hommikul: "Tiiu, on sul nüüd peika või probleem?"

Tahaks vabandada, et see jutt tuli natuke imelik, aga tegelikkus on veelgi imelikum.

Eelmine laupäev eestlaste ja inglasega

Martin ja Joe.
Uus ala.

Juhuslikult leitud Lasse ja Rainiga.

Paar pilti pühapäevasest merepäevast

Pole selle peal tulnudki, et vee peal võib parkimiskoha leidmine nii keeruline olla.



Klikkige usinasti - 10 000. lugeja saab meiega tasuta lõunale, mida ei ole olemas!