Kui kedagi huvitab, kui palju suudan ma oma tööotsimisest laterdada, siis ma ise ka ei tea seda otsa ja äärt. Igatahes väga palju. Tegusid on sellevõrra vähem. Siinkohal tahan jälle tänada oma toetustiimi, kes muidugi peamiselt nussis mu ajusid, kui viisakalt väljenduda. „Entukat on vaja!” ja muu siuke öäk. Mis entukat, kui oled harjunud, et sulle pakutakse tööd kandikul ja siis pead äkki ise võimlema, et see kandik (ilu)valesid loopides kätte krabada - a la viid oma CV ja siis helistad IGA päev, et mis seis on.
Enne on muidugi veel see faas, et kohe üldse ei tea, kuhu suunas peaga vastu seina joosta.
Kuraasipuudus on haletsusväärne diagnoos Sydney-elu alustamiseks.
Kolmapäeval pidin Tea Roomis 3 tundi hoolitsema, et Austraalia inseneridel oleks napsu. Ehk siis sain teada, kui raske on kandikutäis õllepudeleid. Õhtul und oodates – keha väsinud, vaim virge – lõin kulud ja tulud kokku. Lõhe oli siuke, et tõi vee silma. Kahe 3-tunnise tööpäevaga nõelu sukkpükse nagu sõjaajal ja toitu pulmatordi jääkidest.
Neljapäeval kirjutasin kahte tööagentuuri, et äkki nad tahavad mu vaba aega sisustada.
Helistasin siis ühtlasi ka hispaanlastele, kes mulle ei helistanud.
Ja johhaidii, mis välja tuli: pidin kolmapäeval tööl olema, ainult et manager Miguel unustas mind sellest teavitada.
Mis siis ikka, alustasin reedel. Kole, sajune hommik oli. Kandsin süüa ja juua ette, poleerisin nuge-kahvleid ja pidin tegema ka selliseid klassikalisi ajaraiskamise töid nagu toolide poleerimine.
„Kas sa kohvi oskad teha?”„Ei oska.”„Kui sa siit töölt ära lähed, oskad sa väga hästi kohvi teha.”
Õhtuks jooksin Tea Roomi järjekordsesse pulma. Vähemalt ma tean nüüd, kuidas ja kus ma abielluda ei tahaks... Et kui varasemalt on kahtlus olnud, kas kas pulm peab olema üks süldi- ja mõnupidu, siis jaa, peab küll.
Laupäeval läksin jälle hispaania restorani. Päev oli üsna uimane, aga paluti õhtuks ka appi jääda. Tegelesin köögis tellimuste ja toitudega (pass). See oli mu esimene õhtune vahetus ja praegu ma veel ei tea, kas see oli tavaline kiire või veel kiirem või ma olin lihtsalt põrgus. Igatahes kuulsin iga natukese aja tagant, et Tiiu (alguses olen ma siin välismaal alati Tiiu ja siis umbes tunni pärast sujuvalt Tuui ja graafikus olen ma üldse Teeu ja vahel ma olen Diyu ja kes kõik veel, isegi Tiu), kas sul on kõik okei. Üle 11 tunni, vahepeal 30 minutit pausi. Täna on nii kerge olla, isegi kui kõik 10 varvast tulitavad, sest kingad on veits suured ja siis ma panin ninasse nats vetsupaberit. Kalossid oleksid palju praktilisemad, köögipõrand lihtsalt ujub aeg-ajalt.
Aga mis oleks veel parem, kui managerilt kuulda: „Hea töö! Kui sa täna hakkama said, saad sa hakkama ka kõige muuga.”
Vot selles ma pole tegelt päris veendunud, sest kui kogu Austraalia on täis keeratava korgiga veine, on Veleros ikka korgitseri ka vaja. Ja muidugi ootan ma seda päeva, kui saan esimest korda elus avada vahuveini. Loodan, et see on hästi kallis siis ikka, see 360-taalane.
Praegu olen pudeleid nähes end kööki asjatama libistanud, et sarmikad hispaaniakeelsed senjoorid selle töö endale peale võtaks. Hispaania keel on mu vana arm ja muidugi on äge, kui ma kuulen seda iga päev. Ja oi seda kirge ja sõnadevoolu, kui köögis mingi suuremat sorti äpardus juhtub. Arvan, et mul on puhas kokafetiš, ägedad mehed, hea huumorimeel. Muidugi pole seda veel näinud, kuidas kokk toidud suure vihaga vastu seina lennutab ja oma abilise heast peast vallandab.
Meeskond on üsna väike: kaks manageri, baarman, 4 suurema kogemusega ettekandjat/kelnerit (kellest vähemalt üks ära läheb) ja 3 algajamat, sh mina ja prantsuse tüdruk, kes täpselt enne mind CV viis. Prantsuse tšikk on järjekordne selline prantslane, kelle inglise keelest on võimatu aru saada. Iga üksik sõna on veel arusaadav, aga jutu sisu ei jõua mulle kohale ka mitte pärast seda, kui olen kulme kergitanud, õlgu kehitanud ja umbes kolm korda verbaalselt märku andnud. Igatahes elab ta mulle kuskil nii lähedal, et näeb mu aknasse. Sydneys on üle 4,5 miljoni elaniku ja ikka peab töötama aknassevahtijaga, kellega käisid minutipealt samal ajal tööd küsimas . /Tund aega hiljem: kindlaks tehtud - ta elab täpselt vastasmajas vastasaknas umbes viie meetri kaugusel. Ilmselt on ta juba kõike näinud.../
Hämmastav ajastus. Ma ikka veel ei suuda uskuda, et mul niimoodi vedas. Muidu on täitsa tavaline lugu, et viid 100 CV-d laiali ja ei midagi. Working Holiday viisa on nagunii nagu häbiplekk.
Nii et kallid lugejad, palun andke mulle andeks, et pärast kõiki neid reisilugusid olen ma ikkagi „mingi suvaline milvi, kes Austraalias marju korjab.”
„Kuigi ma oleks hetkel vist ise hea meelega selline milvi, kuigi see oleks sitaks fun umbes kolm päeva. Mul pole midagi töö, küll aga rutiini vastu. Iga kell eelistaks mingit kohta linnas, kui tosinat sitast hipit ja viit miljonit nendest targemat põõsast.”
Järgmiseks nädalaks andsid hispaanlased mulle üle 30 töötunni. Üks vahetus kattus ka Tea Roomi omaga, kus mul on 3 sutsakat. Hispaanlastele tuli muidugi üllatusena, et mul on teine töökoht veel – kes seda ikka mäletab, et sellest oli juttu + see on kirjas ka CV-s. Nad tahavad täit pühendumust ja lubavad mind ilusti koolitada ja palju töötunde anda.
Nii et ma saan ka nüüd rääkida v a b a d e s t päevadest. Kolmapäeval nüüd 6:45 Tea Roomis hommikusöök – tahaks näha, kuidas ma oma vibraäratuse peale ärkan – ja siis õhtul lähen hispaanlastega Hispaania Filmifestivali avamisele külalisi kostitama.
Ja siis ongi järjest töötöötöö.
Vahepeal kolin ka, nii et mu esindusaadress on nüüd mõneks ajaks:
1/443 Liverpool Street
Darlinghurst
New South Wales 2010
AUSTRALIA
Kirjutage, päriselt ka, mul oleks nii-nii hea meel!
* * *
Lõpetuseks täiesti kontekstiväline pilt, mille ma täna mere ääres tegin.
Kui homme ilus on, katsun töömaja juures luurata ja mõned iluvõtted teha. Võib-olla demonstreerin oma töövormi ka.
1 kommentaar:
ahahaha hea pilt! :)
muidu ikka edu sulle ja tubli oled !
Postita kommentaar