Auk

Jaanus: „Muuseas, mul on vaja sult üht teenet paluda.“
Tiu: „Kõlab õudselt...“
Jaanus: „Oleks vaja, et sa Richardigaga ei semmiks.“
Tiu: „Kas ma semmin?! Tal oli kampsunis auk, vabandust.“
Jaanus: „Minu arust mitte. Vedasin kihla 50 taala peale, et sul ei teki mingit teemat temaga.“
Tiu: „Hahahaa, raisk! Sul on see papp taskus. Kes see lollpea oli, kes oli nõus sinuga kihla vedama?"
* * *
Ma pean siia internetti panema pildi, kuidas ma tegelikult ei olegi alati ulakas poiss, vaid vahel ka nagu preili ehk siis Maret käskis kleidi selga panna:
Järgmisel hetkel on tavapärane small-country-big-mouth-teema:

* * *
Nii naisteplära jätkuks kujutan ette, et keegi ei loe seda blogi ja latran välja, et vahepeal juhtus veel üks asi. Umbes kolmas pärisdeit mu elus, kui peab olema nädal aega ette elevil, tund enne jood julgustuseks kaks klaasi veini ja siis härra laseb uksekella (sest kui ma omapead lähen, siis eksin koduõues ka kaks korda ära), kui sa kuivatad parajasti juukseid. Siis jalutad ja sööd ja surgid välja, kas tegu on normaalse inimesega. Ei tohi unustada, et ise peaks ka olema hästi lahe, enesekindel ja teesklema, et ikka väga naine.

Sõime-jõime, ütlesin välja kõik, mida sülg suhu tõi; siis jõime veel ja siis läksime Darling Harbouri, kus saab koos teiste külmetavate lollidega suurtelt ekraanidelt jalkat vaadata. Ma ise tahtsin. Sinna mingi härraga minna on muidugi ilmselge raiskamine, sest nii tihedat meestekontsentratsiooni mujalt Sydney pealt küll ei leia. Õues oli kuus kraadi sooja, mul oli kleit ja jakk ja üldse ei virisenud. Ega ma siis teadnud ka, et pärast pean pool tundi varbaid elustama ja järgmise päeva õhtuks pole veel ka eriti soe hakanud. No ja siin arvatakse kogu aeg, et ma olen karm põhjamaalane, külmakindel übereskimo, kasvanud nabani lumes. A kui Eestis hakkab umbes -25 kraadi juures väljanägemisest suva - peaasi, et soe oleks, siis siin tuleb see piir juba +15-ga. Täiesti objektiivselt jahe on, a 10 minuti jooksul näed kindlasti üht kasukaga ja üht poolalasti inimest. Ja sellele pole ma päris jälile saanud, miks kontorikostüümiga peab kandma jooksutosse ja seljakotti. Ja see on VÄGA tavaline vaatepilt. Mugavus ei saa ju olla argument?!

Aga siis Saksamaa-Inglismaa ja Argentina-Mehhiko. Olin Saksa ja Argentina poolt ja mu deit muidugi kirglikult kõik vastupidi... Ja 4:1 ja 3:1. Isegi taksojuht pidi pärast kuulma sellest vastasseisust, a mis ma teha saan, kui mulle meeldib olla võitjate poolt.
Niigi otsustasin juba jupp aega tagasi, et kõige diplomaatilisem on olla Argentina poolt, kuna nad on ikkagi hispaaniakeelsed ja meie resturaani United Nationsis ei tööta ühtegi argentiinlast, meeskond on hea ja argentina härrad on nagunii mu kõige lemparimad (sitapead). Kui ma oleks Brasiilia poolt, lastaks mind minuti pealt lahti.

"Ah?"

Lihtsalt tahtsin öelda, et hästi tore õhtu oli.