Vahel ikka ajab sita keema, kui tööl kotitakse mingi tühja-tähja pärast. „Kuidas su põllepaelad on?! Peida need ära, siis on palju ilusam.“ Suva, et teistel lipendavad paelad kuidas juhtuvad.
„Miks siin salvrätikuid pole??!!“ ja näitab me uus abimanager Hector varutaldrikute hunnikule. „Pole midagi, see on köögis väga tavaline viga.“ Seal taldrikute vahel pole kunagi korralikult salvkasid olnud. A see on vist kõik täiesti inimlikust igavusest ja üleolekutundest. Järgmine hetk teeb ta sulle mööda minnes kaelamassaaži või kutsub vaatama, et mu laud märkis tagasisidelehel teeninduse excellendiks.
Põhijuurikas on aga üks kokkadest, Chris. „Tiiu, read the fucking docket!!!“ Alguses kahtlustasin, et ta vihkab mind, aga ta lihtsalt ongi siuke tujukas jõmpsikas. Tegelikult päris hea filmilik tüüp. Kaugelt juba näen ära, kui ta tööle tuleb, sõrmed käivad hoogsalt iga 20 meetri tagant tukast läbi.
Siis räägib mulle, et miks keegi kohvimasinat ei puhasta. Ma nagu ka ei tunne, et just mina peaks olema see, kes kruvikeeraja võtab ja seda masinat kangutama hakkab. Eks ta siis puhastas ise ära ja Hector ütles, et tore küll, aga võiksid enda järel ära ka koristada. Chris lükkas kohvioad demonstratiivselt kraanikaussi ja viskas salvrätiku nurka.
Ülejäänud on ülimalt toredad. Võib-olla liigagi – mr Bangladesh ehk Hasan on mind juba korduvalt välja kutsunud ja jõudis juba muuseas armastustki avaldada. Mu lemmikkokk Alex pani mulle hommikusöögiks eelmise päeva tortilla ja majoneesi nii ilusti taldrikule, et manager Miguel ei saanud jätta kommenteerimata, et kuule Tiiu, keegi hoolitseb su eest väga hästi...
Sel nädalal on mul nii vähe tunde, et ei ole julgenud neid kokku arvestadagi. Las siis tuleb üllatusena see palganumber. Neljapäeval lähme kolleegidega välja, Hectori lahkumispidu. Ta läheb Lõuna-Aafrikasse jalkat vaatama. Ta on mehhiklane ja Mehhiko tuleb kohe avamängus platsile.
Teisipäev
Naabrimees praadis lesta ehk siis lesta moodi tundunud kala, mis maksis 12 taala kilo ja teise kilo sai kauba peale. Siis ta fileeris neid lestasid kaks tundi ja premeeris end sellise tööeesrindluse eest medaliga. Filee oli kohati nii õrn ja õhuke nagu paber. Lestad pannile ja marinaadi.Ma ei ole ühtegi kala nii aeglaselt söönud.
Sain esmaspäeval sain me restorani rannakarpe ka proovida. Mereelukad ajavad mu hulluks.
Kui ma Aasiasse tagasi lähen, söön kilode viisi grillitud kammkarpe ja proovin igasugu kalu ja molluskeid.
Kogu maja praekala lõhna täis, alustasime oma sellenädalase õhtusöögiga. Külalisteks seekord Delmar ja Jaanus. No nagu korralik double date ikka.
Minu panus seisnes peamiselt nõudepesus, risotosegamises ja hakkimises, näiteks tükeldasin valmis tomatisalsa.
Siin meie teisipäevane dinner pildis
Aperatiiviks Guava Bellini
Duck L'Orange pate with Liquer Orange Sauce and mini toasts ehk kuivikud pasteedi ja moosiga.
Pasteedi ja moosi maitsekombinatsioon oli mu selle õhtu lemmik.
Squid ink risotto with grilled squid & rainbow tomato salsa ehk must risoto grillitud kalmaari ja tomatisalsaga
Magustoidu komponendid.
Mandarin Crêpe Suzette with vanilla bean ice cream ehk pannkoogid vaniljejäätisega. Ja magustoitu armastan ma ka aaaalati.
Heiti pannkoogil tuli otsas.Pärast kohviringi – mõeldud-tehtud – lähme Establishmenti. Jaa, teisipäevaõhtul salsaõhtule. Jaa, Establishment, mille kohta on Jaanus kirja pannud sellised sõnad: “Dry cleaners – because it’s the place where pretty girls come to pick up their suits.”
Läks nagu alati – mida rohkem eelnevat vingumist, seda rohkem mulle meeldib.
Gucci kingaga mehed kutsuvad tantsule ikka, hoolimata sellest kui mul on kolmetaalased kingad.
Lõppkokkuvõttes esinesin täiesti oma võimete kohaselt: poiss, kes nägi veits alaealine välja, aga oli tegelt 24 ja (flamenko)kitarrist ehk siis muidugi Pablo sõber. Ma ei osanud seda alguses kahtlustadagi, aga see tuli mu elukohaga välja, et kas kõik, kes te Austraaliasse tulete, elate Darlinghurstis?!
No tõesti, see 4,5 miljoni Sydney jääb mulle kitsaks.
Tööl olin pärast oma Establismenti-õhtuga kohe hulka popim.
Kolmapäev
Eile õhtul tulin prantsuse tüdruku Melaniega koos koju. Ta elab endiselt hostelis sealsamas brasiillaste korteri vastas, kus me Katsiga kuu aega olime. Viisin Melaniega minuti pealt samal ajal Velerosse CV. Nüüd on sellest nii poolteist kuud möödas. Uurisin, millal ta Austraaliasse tuli ja mis plaanid tal on.
Melanie seisatas ja ütles vaikselt: „Ma lähen ära. Prantsusmaale tagasi. Õppisin enda kohta palju ja sain aru, et reisimine ei ole minu jaoks.“
„Veleros meeldis mulle väga, aga pärast tööd lähen tagasi hostelisse ja mul ei ole mitte kellegagi rääkida. Aga mulle nii meeldib rääkida ja suhelda.“
Hostelis talle ei meeldinud, aga korterisse kolimiseks polnud raha. Melanie oli juba manager Miguelile oma otsusest teatanud. Miguel oli näost ära vajunud ja küsinud, miks Melanie sellest varem ei rääkinud, oleks ju saanud aidata. Aga mis teha, lennuk läheb järgmisel reedel.
Mul hakkas nii kurb Melanie pärast. Olin kaasa elanud sellele, kuidas ta leidis omale prantsuse peika ja ootas õhtut, et tööpäev lõppeks. Närvi ajab see igapäevane "how are you?"-viisakus ja et ma ei näe sellest läbi, et inimene üdini üksik.
Samas ma ei mõista teda, sest kamraadide leidmine on Sydneys ju imelihtne. Eriti kui sa oled veel naissoost, hostelis ja prantslasi on siin nagunii mustmiljon.
Ma ise sain võõralt inimeselt (keda tegelt on siin blogis ka tsiteeritud) kirja, et kuule ma loen su blogi ja sa elad ka Kings Crossis ja tule mu peole reedel.
Vaba päev
Kell kaheksa õhtul.
"Tore, et sa pole voodist välja saanudki veel."
"Sain küll, sõin kella kahe paiku hommikust."
"Aga korterist väljas ei ole käinud."
"Käisin! Käisin vaatamas, kas mulle kirja on."
"Aga õue pole sa jõudnud."
"Õue jah ei ole."
Sajab endiselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar