18.7.10

30

Üks päev läksin üle tee ja kuidagi imelik oli. Siis sain aru foor oli vait. Muidu täriseb see jalakäijate rohelise ajal nagu kuulipilduja. Teeületus on olnud aastaid üks ületamatumaid asju mu elus. Siis sel hetkel tundsin, et ma elan Sydneys ja mulle meeldib siin.

Nii et nelja-viie kuuline harjumisaeg peab paika. Alles siis hakkab hea. Ei pane enam tähelegi poiste ilmselgelt liiga kitsaid teksasid ja tüdrukute number suuremaid kingi ja tuss-paljas-minikleite, nõrgamõistuslikke telereklaame, katteta lubadusi, vohavat mugavust ja muud nii-nii austraaliat.
Maarjo siin uuris, kas mul on austraalia mees juba ja kas Andrew-Teet ja Brittany-Ave Oga ei hakka juba sündima. Ei hakka.
Olen endiselt ka geograafiline hälvik – teadmised linnaosadest on kesised ja tihti pole mul aimugi, kus ma paiknen ja kuhu suunas hakata koju astuma. Aga see ka ei häiri mind üldse. Üldse järjest vähem asju suudab mind endast välja viia.

Tööl läheb täitsa hästi. Baarimees Timur imestas eile, et ma polnud ettekandjatööd varem teinud; tema arust läheb mul väga hästi. Jookidega siiski ikka veidi konarlikult, aga nii hullult ma enam ei tilguta, loksuta ega vahuta. Ja siis kaardimakseid hakkasin tegema. See on jabur - ise ma poes kaardiga maksta ei julge eriti, aga klientide krediitkaarte tõmban mõnuga läbi ja mingit tehnoloogilist kaost pole.
Enese teadmata elasin üle ka oma karjääri tipphetke - viisin Russell Crowe’i jõmpsikatele limpsi ning ta naisele ja ämmale teed.
Teine tipphetk jäi kahjuks ära. Küsisin oma sünnipäevaõhtu vabaks ja nii ka läks. Aga kes selle peale tuli, et korra ajaloos on vaja tulla tööle kella kuueks hommikul. Täpselt nii oli mind oma sünnipäevajärgseks hommikuks graafikusse pandud. Me restoranis filmiti sel hommikul paar minutit kuulsat austraalia sarja Neighbours. Bossid mõistsid, et mu sünnipäeva väärikas tähistamine on ikkagi olulisem. Nii ei jõudnudki ma telekasse.
Sõber Ain soovis, et ma puhkaks ikka hästi. A mis puhkus see on, kui mul on kaks raskest paellapanni nii elegantselt käes, et silmist tuleb tuld ja siis 1-2 vaba päeva nädalas. Järgmisel nädalal olen kolm lõunavahetust üksi tööl, manager on ka, a nad ajavad tavaliselt oma manageriasju. Paar kuud tagasi Woolloomooloos jalutades ma küll ei mõelnud, et varsti võib mõni söökla seal minu õlul olla, saatjaks õpetussõnad: „Kui tulekahju on, siis lihtsalt jookse, muude asjadega saad hakkama.“
Eks see on muidugi üks osa kokkuhoiupoliitikast, mis vaikselt Velerosse imbub. Sel on paar täitsa arutut väljundit: laudlina peal paber ja laoruumi peeti liiga kalliks.
Need detailid muidugi üldse ei iseloomusta me igapäevatööd seal: siuke lõõp ja flirt et ullalllaaaa.... Avastasin, et olen nüüd ainuke mitte-hispaaniakeelne ettekandja.

Katsun oma keskendumisraskused kokku võtta ja oma sünnipäevast ka kirjutada. Mul on pea igas kaares nii laiali, et te ei kujuta ette, kuidas ma praegu selle kirjatööga end vägistan.

Nädala alguses tuli pakiteade, et sulle, Tiuuoga on pakk. Kui ma postkontoris ümbriku lahti tegin ja seal oli Tõnu Õnnepalu „Paradiis“, ütlesin valjusti „Oh My God!“ ja läksin suurest meeleliigutusest ikka täitsa paigast ära. Ja olen siiani. Juured, lapsepõlv, põgenemine, aja kulg ja kõik värk... Ma pole siiani suutnud lugema hakata, aga paigast olen ikka ära.

Kui pärispäev koitma hakkas, laulsid tüdrukud sünnipäevalaulu ja käe ümber ilmus roheline käevõru sünnipäevakleidi tarbeks. No see oli ikka väga soe tunne... (ei, ma ei pissunud püksi).

Igatahes kui sa oled suvine/talvine eesti sünnipäevalaps Austraalias, on fakt see, et umbes 1/3 su potentsiaalsetest külalistest on Eestis pursuitamas ja 2/3 on tööl, kellest pooled võtavad sinu auks õhtu vabaks või siis tulevad hiljem.

Ma ise olin ka päeval tööl ja see oli ikka hirmus hale. Ega ma ei tuletanud meelde ka, mis päev on ja siis ise ootasin, et kohe tuleb köögist suur maasikatort. Muidugi ei tulnud. Nii mul oligi pisar silmas, rühmasin ringi ja igatsesin igast inimesi.

Nagu Päevakene rääkis surfilaagri eel, kui palju on aastaga muutunud: kes elab Pariisis, kes Sydneys ja kes on lastega kodus... Ikka väga põnev aasta oli. Ja ma igatsen teid kõiki ikka väga-väga palju. Ja väga-väga „Palle üksi maailmas“-tunne oli.

Jube, kuidas ma oma sünnipäevi pelgan.... ja lõpuks olen niiiiiii rahul.

Maret ja Delmar olid sellised korraldusinglid, et mul oli vaja ainult ilus olla. Ühes lihtsas itaalia restoranis oli laud kinni pandud. Alustasime šampanja ja maasikatega. Esimene külaline oli üllatuslikult hispaanlane ja edasi tulid riburadapidi eestlased ka. Sõime ja jõime. Jõime ja sõime. Siis pidas Delmar vapustava kõne. Kahju, et seda kuskil lindi peal pole. See oli nii südamlik, et ma kohe tundsin, et see ei käi küll minu kohta. Siis mingi hetk tundus, et hakatakse sulgema. Tuled pandi kustu. Kook ja küünal ja kogu restoran laulis sünnipäevalaulu!
Pärast kakerdasime Ivysse ja seal oli väga meeleolukas. Kes teavad, need teavad. Lõpuks sain veel ühe sünnipäevakingi, mis oli elus ja palju suurem kui iPod.
Kats, ma kaotasin fotokakoti ka ära.

MA TÄNAN KÕIKI ÕNNE JA MUUDE ASJADE EEST, MIS ERINEVAID KANALEID PIDI SIIAKANTI JÕUDSID!
PIKK PAI JA KUMMARDUS MU EESTI FAMIILIALE SIIN, ERITI MARETILE JA DELMARILE!
TE TÄHENDATE MULLE VÄGA PALJU!
MUAHHH!

Magus algus Bar Reggios.
Armastan!
Hm, 30-aastase kohta ikka täitsa hea keha.
Ivys: Mareeet, tule nüüd grupipildi peale!
Tundub, et kanatantsus on uued elemendid.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

No oled nüüd ka ületanud täiskasvanud inimeste künnise. Palju õnne!
"Siis sel hetkel tundsin, et ma elan Sydneys ja mulle meeldib siin"- kas nii ongi Tiiu? Päriseks sinna?
K

t. ütles ...

Aitäh!
Seda on nüüd liiga palju ridade vahelt välja lugeda, et jään päriseks Sydneysse. Maailmas on arvatavasti veel palju mõnusaid kohti.
Praegu lihtsalt elan siin.
Kuskil peab ju inimene olema ja elama, eriti kui ta on täiskasvanud või lihtsalt täis:)
Tiuks

Anonüümne ütles ...

Oh. :) Kanatantsu pilt on võrratu, sa hakkad meenutama Dannii Minoguet. Palju kaunist ja õnne ka kuumeleitsakus Tartust! Manona ja Krister ja tüüp, kes suhtleb maailmaga peamiselt krigisemise läbi. Nädalajagu kannab ka nime Tristan ;)

Airi ütles ...

Kalli-kalli-kalli ja palju kuumi mususid - kuigi sul juhtus see asi vist juba tüki aja eest :)
Me endiselt ahmime õhku ühel troopilisel Hiiu saarel - tuleval nädalil lubatakse keskmiselt 34 pügalit - ja 3. augustil jällegi tagasi Brissis. Et siis loodetavasti kuuleb-jutustab juba täpsemalt! :)

t. ütles ...

Suured tänud soojade sõnade eest, prouad Paris ja Cruz!
Kannatust teile Tristani ja Juku täismeesteks kasvatamisel! Loodetavasti enne ikka näeme ka :)