You are a breath of fresh air

Pildikesi väliseestlase elust

Täna võiks siis tordi küpsetada ja küünalt puhuda – esimene kuupikkune blogipaus (et kogu pidulikkus ära rikkuda, näitab blogger eilset kuupäeva).
Elu mõtte otsimise juures jätsin blogimise mõtte leidmise tegelikult meelega unarusse. Sest elu välismaal on ikka seiklus, ainult draamat kipub paljuvõitu olema.

Isegi nutsin ühe korra. Muidugi ei valinud ma selleks patja, vaid olin palju laiem leht – laupäeva õhtul tööl peakoka ees. Parim aja- ja kohavalik. Isegi nii naine polnud, et norimise peale pillima oleks hakanud. Lihtsalt valust. See juhtus üsna salaja, a järgmisel päeval olid kõik kursis: „Kuidas su käsi on?“ Noh, nagu uus oli jälle.
Nad on ikka mõnusad suslikud ja klatšiahvid. Ükspäev sai üks mu kallis kolleeg puhtvisuaalsel vaatlusel delikaatse info jälile ja järgmisel päeval olid ka kõige pimedamad asjaga kursis. Isegi me söökla Facebooki lehele plaaniti see info panna. See on nagu täitsa uutmoodi ähvardus.

Tahan nüüd öelda, et ma võtsin tööd nii tõsiselt (ja töö ei tähenda mul ju Facebookis kohvitamist), et minu elu ei tundunud enam minu elu. Kui on kreeka memmepojast omanik ja valdavalt keevalised ja laiskuritest hispaaniakeelsed kolleegid, on see kõik nagu mingi multikas. Ei, pigem mingi ulme-reality.

Tõenäoliselt heroiumas klient püüab tühje pudeleid varastada. Ja ta ei saa aru, et need on ilu-šampanjapudelid. On süle täis ladunud nagu puid enne ahju kütmist ja pealmised veerevad kolinal trepist alla, mis tekitab temas siirast hämmeldust. Manager ajab teda mööda õuet taga, vihma sajab.

Kuskil läheduses oli õlireostus. Need tõrjekemikaalid levitasid nii vänget haisu, et´poleerimismürk oli nagu kannikeselõhnaline parfüüm selle kõrval. Mõlemal kirjeldatud juhul pidi jälle tegelema speed-deitijatega.

Keset isadepäevamöllu oli ülemise korruse spaas mingi veejama, nii et vett sadas igast august. Me vahva omanik oli kohal ja oli sunnitud likivideerima uputuse tagajärgi. Pärast tuias ringi, tekitas segadust, kus vähegi sai, ja pomises omaette: „There’s shit everywhere.“ Eile ilmus ta turundusosakonna üritusele ja tekitas külalistes elevust sellega, et tal oli kampsunil plekk.

Prassivad kotitootjad, kes tegid reklaamidiili Kim Kardashianiga. Et nende teada on Kardashian küll jube loll, aga kõik, mida ta puudutab, hakkab raha tegema.

Ja et neid tööasju hajutada, tuleb alati tekitada eraelulisi teeklaasitorme ja pärast küsida endalt retooriliselt: „Kas see on minu elu?“

* * *
Maadlen endiselt sellega, et enamik aega ei saa ma millestki aru. Saan täitsa aru, et ma jätan napaka mulje seepärast, a mis ma teha saan. Kui ei saa, siis ei saa. Kui midagi olulist on, küll siis üle korratakse või lüüakse käega või kuidagi ikka läheb elu edasi.
Kulinaarsed komistuskivid on igapäevased. Sofrito? Chives? Whitebait? On muidugi ka kardinaalsemat lollitunnet. Näiteks pühapäeval söin juustukooki – quince cheese cake. Mälun, aga ei taba ära, mis maitse on. Kas see on okei, et ma pean guugeldama, et aru saada, et mul on suus küdoonia maitse?

Aga see ei ole veel kõik...

* Üks laupäev jõudsin tööle, hullumaja töötas juba täiskäigul. Hõigati, et kui toit on valmis, aga tellimust pole, siis see on kids table. Okei, austrid lastele?! Tegin tiiru, muidugi pole ühtegi lastelauda. Kõigil nii kiire, et pole mõtet proovidagi üle küsida siukest pisiasja. Üks kahtlane suurem seltskond oli, äkki siis nemad. Austritele vastupanu nad vähemalt ei osutanud. Umbes mitmendal toiduringil lähenesin lauale teisest küljest – ja keda ma näen – Keith, me grupi Executive Chef. Keith’s table.

* Üks õhtu ütles me manager, et Tiiu, kas sa tead, meil tuleb ühisüritus – bushwalk. Et baarman teab pikemalt rääkida. Mul oli jumala hea meel, et kuhugi võssa saab, nii tahaks linnast ära. Siis kogemata kombel küsisin väga ebamäärase täpsustava küsimuse, et mis ja kus. Selgus, et tegu on hoopis mingi peoga (ehk siis Layo & Bushwacka!).

* Täitsin veiniklaase ja üks tüdruk ütleb, et kalla kohe ääreni täis. Vaatan talle otsa, et misasja, sellist soovi pole enne kuuldud. Eks ta sai aru, et mul on totaalne lühis ja kordas: „Sul on nii ilusad kõrvarõngad.“

* * *
Mõtlesin ka välja, et ma olen väga kehv sõbramaterjal. Mitte kuidagi ei õnnestu siin uusi sõpru leida. Ikka tahetakse kas magada või niisama katsuda. Siis ma mõtlesin välja, et olen ma liiga atraktiivne või liiga igav, et sõber olla. Hm, liiga ilus arvatavasti ikka. Eriti kui preilid tilistid on must igatepidi üle käinud. Vahel ma ei tunne ise ka end peeglist ära.

Muidugi võib uba olla selles, et pintsakute kontsentratsioon on liiga suur ja mul ei ole pintsakutega peaaegu mitte midagi ühist. Muidugi suudan nad ka kõige suvalisemast urkast üles korjata. Ja muidugi suudan ka pintsakutest läbi hammustada.

Nüüd püüan strateegiat muuta ja end teisiti presenteerida. Ega ma loll ei ole. Natuke saan ju ise ka aru, et aktsiamehed ei võta mingit viis kuud Sydneys olnud ida-euroopa ettekandjat väga tõsiselt. Muide, töökaaslaste jaoks olen ma parajasti Slovakkiast, Makedoonia-periood on läbi. Töökaaslased on samad.

* * *
Sain oma päikseprillid tagasi. Paar päeva tagasi leidsin ma koka 50 dollarit ja andsin ausalt tagasi. Ja siis ma eile taipasin, et mu usk headusesse kadus vahepeal ära. Ja äkki sellepärast oligi nii imelik, st eksinud olla. Ei uskunud midagi ega oodanud ka. Praegu on teisiti.

** *
Minust/meist läks Krister Kivi ja Ken Saani Austraalia-saade (üsna lähedalt) mööda, aga loodetavasti nad ikka leidsid põnevaid persoone.

Kuritarvitan praegu sellist eravestlust:
Kuidas Aasias meeldis?
Phuket on rõve. Pidasin ühe öö vastu. Siis kimasin Ko Phangani ja esimesel õhtul jätsin pangakaardi automaati ja kuradi Commonwealthil võttis 20 päeva aega, et mu finants eesti kontole kanda ja siis olin nädala Pänkokis. Millest 3 tundi veetsin vangimajas. Ühesõnaga väga meeldis!
Kuidas see juhtus?
Hakkasin hommikul kohaliku härraga viint jooma ja kräkki suitsetama. Läksime kikpoksi võistlust kaema ja tegime paar beti. Ta kaotas mulle ja ühel hetkel ütles, et läheb pellerisse ja on kohe tagasi. Vitupea helistas mentidele ja nad leidsid natuke kanaabist mu taskust. Ma tõsiselt arvasin, et mu elu on läbi. 4x4 meetrit ja 12 härrat minule lisaks... Siis võtsid välja mu sealt ja hakkasid kohtuasju ajama. Ma küsisin, et millal siis ka kohuke olla võiks. Nad vastu, et kuskil 2 nädalat... Ma oleks minestand. Küsisin, et kuidas oleks trahviga. Rebisid paberid puruks ja nõudsid 30 000 raha (u 10 000 krooni – toim).
Tai politsei kohta anti meile õpetussõnad, et anna neile kohe kõik, mis nad küsivad, sest pärast võtavad nad nagunii ja veel rohkem.
Just. Mu kuradi fotoka varastasid ka ära, putsi raisk.

* * *
Ühtlasi kuulutan välja ideekonkursi, mida pärast Austraalia Working Holiday Makeri viisa lõppemist teha võiks. Parimatele pakkujatele saadan postkaardi ooperimaja ette fotošopitud kängurudega.

PS. Fotokas hakkas tööle, kui olin teda piisavalt peksnud. A pilte ikka kätte ei saa, sest arvuti on katki.