Reedene pakaa-pidu Ivy's oli ilus lõpp mu elule Sydneys. Üldse see viimane nädal on täis kõige ilusamaid emotsioone – häid inimesi, ilusat muusikat, maitsvaid roogasid. Vist leppis Sydney minuga lõpuks ära ja ei tahtnud mind minna lasta. Dog Days Are Over. Soovin, et kõik need kaks kuud oleksid olnud just sellised nagu viimane nädal, kuid leppida tuleb sellega, et kõik ilus toimub ikka siis, kui tead, et lähed ja kaotada pole enam midagi.
Kallid:
Hea Jaanus, kes kord mind ja Tiud Sydney lennujaamas vastu võttis, viis mind pühapäeval kell kaheksa hommikul lennnujaama. Kaks tundi varem jõudsin kohale, kuid check-ini tädi suutis siiski üllatada. Kella poole üheteistkümnene lend oli tühistatud ja lahkelt paluti mul väravasse tormata, et tund aega varasemale lennule jõuda. Kahjuks mu kott nii kiire ei olnud. Väiksema seljakoti pakkisin aga selliselt, et saan vähemalt kolm päeva hakkama, kui miskit teise kotiga juhtuma peaks. Ja kõige väärtuslikum vara on samuti olemas, k.a kontsakingad, villane müts ja kolm kokteilikleiti. Huvitav hakkab seal Birmas olema. Õnneks Kadri saabub minu Ecco pardisandaalide ja Pezli pealambiga. Tänu nendele saan siis asjade võrra taas rikkamaks. Lennukist on olemas ka must õhuke fliisist tekk – sellele ei ole veel otstarvet välja mõelnud, a kuna mu asjad on kaduma läinud, siis võtsin muidugi kaasa.
Bangkoki lennujaamas tutvusin austraalia tüdruku Ginnyga ja koos sõitsime armsaks saanud Soi Rambutrile. Kõige kiirem ja odavam on võtta lennujaamas rong (B1 korrusel) ja sõita 15 bahti eest lõpp-peatusesse Pad Thai. Sealt istuda taksosse ja käskida taksomeeter käima panna ja 71 bahti eest saab Rambuttri tänava otsa. Hinnad septembriga võrreldes on tõusnud. Ja inimesed on muutunud. Koh San Road oli eile õhtul tühi ja Roof Bar samuti. Imelikud turistid käivad siin ringi. Või on Sydney mehed mu silmad ära hellitanud?
Toa võtsime Rambutri Village Innis 1050 bahti öö. Esimese öö veetmine ses hotellis on juba traditsioon, sest vähemalt esimese öö võiks veeta ilusas toas koos konditsioneeri ja sooja veega. Küll hiljem jõuab jälle kopsikuga vett vetsus peale kallata.
Esimesed kaks kõige tähtsamat ülesannet on teha Birma viisa ja leida üles minu kott. Valimised Birmas on tänaseks läbi ja hunta lasi Suu Kyi vabaks. Isiklikult tuleb saatkonda kohale minna, et Birma viisat taotleda. Reisibüroo kaudu seda teha enam ei saa. Ja ankeetidel ajakirjanik ametiks märkida ei ole vist kõige mõttekam täna.
Mida igatsen enim oma suurest seljakotist.
Vene pesuseep, millega kõik maailma plekid eemaldada. Mitte vist küll plekke südametunnistusel.
Keeduspiraal, mille jahiretkel Baltijaama turul Tiuga kunagi käisime.
Õhukesest riidest ema õmmeldud magamiskott. Võõraste kubemekarvad odavate hotellide voodites ei ole siiani väga minu teema.
Klaritiin. Allergia Aasia kuumuse vastu ei ole kuhugi kadunud.
Juuksevärvid, mille Ilona kaasa andis. Tuleb võtta risk oma ida-eurooplase juuksed kohalikus salongis hävitada.
Vahetusriided. Jälle on sama tunne, kui esimest korda reisides. Pesumaja saab alles viimases hädas kasutada.
Kadrikene jõudis kohale. Nüüd ootangi, millal tal jetlag üle läheb, et siis koos üks õlu või veel parem, bucket, võtta. Birmasse ühinevad meiega kaheks esimeseks nädalaks eesti poisid Markus ja Rene. Tenge palavik hoiab Markust kuni kolmapäevani haiglas, kuid ei usu ka, et varem oma koti tagasi saan.
Kadriga kolisime uude hostelisse Sabadai-dee, mis asub Soi Ramutri lõpus ümber nurga, öö on 500 bahti (koos konditsioneeri ja sooja veega).
***
Olen enda arust maailmameister nautimaks hetkeid, aga miks on siiski nii, et alles viimsel hetkel saad aru, millest loobuma hakkad? Põhjapanevad ja lõplikud otsused on rasked. Nii oli lahkumine Austraaliast.
1 kommentaar:
Lõpuks ometi mingi märk, et kodanik Heinla ka korralikult rivis on. Ja mis mõttes roof bar oli tühi...see pole kunagi tühi ju. Igatahes olgu teil seal elu nagu olema peab ja andke bucketitele tuld! Cheers!
Postita kommentaar