Teeme nüüd Katsile aplausi. Arvatavasti on tema suunal nüüd natuke vaiksem, sest Myanmaris ei ole internetti iga kadaka all nagu näiteks Hiiumaal.
Kadri on arvatavasti agaram, uurin ta blogi suure elevusega.
* * *
Eelmisel laupäeval tundsin, et gripp on kontides ja pühapäevaks oli ta kohal.
„Jälle haige?! “
Tegelikult oli see esimene kord siin kaheksa Austraalia-kuu jooksul haige olla. Viirus ise oli muidugi pika pausi vääriline – Hanoi-2 ehk siis täiesti teovõimetuks kõrge palavik. 39,3 jäi seekord laeks, sest mul polnud kannatust ära oodata, millal kraadiklaas maksimumini jõuab.
Et elu huvitavamaks teha, oksendasin nagu tuletõrjevoolikust; tegin teed ju kolme tassi kaupa. Tõenäoliselt ei taha ma väga kaua piparmünditeed juua.
Viis päeva magasin, isegi lugeda või filme vaadata ei jaksanud. Samas mõtlesin päris palju asju välja ja selgeks, meeles pole suurt midagi.
Kuuendal päeval hakkas veits kopp ette saama ja käisin arsti juures. Mu ülemus Miguel imestas juba viindal päeval telefoni: „Misasja! Pärast 24 tundi palavikku tuleb viivitamatult arsti juurde minna!“
Siitkandi haigetele teadmiseks: soovitati East Sydney Doctors’it (102 Burton Street), aga ma ei saanud sinna aega. Võtsin siin ette teekonna Darlinghurst Medical Centre’sse (213 Darlinghurst Rd), mille kohta olid netis päris krõbedad sõnavõtud.
Maksin oma 90 taala visiiditasu ja jäin ootama nii 50 minutiks. Mu rassismiradar tuvastas, et kõik turisti ja immigrandi moodi hädalised saadeti üle tšurka moodi arsti juurde. Mul sattus siiski siuke ekstsentriline oranžide prilliraamidega keskealine doktorihärra. Head kallid nahkkingad olid. Pededetektor tööle ei hakanud, aga võis olla küll.
„Oi, vaesekene, haige on paha olla, onju! Paari päeva pärast oled terve.“
Ja siis ta tahtis mulle kogu mu 90 taala eest rääkida, mida ta Eestist teab.
Väga meeldiv mees.
Mingit diagnoosi ta ei pannudki. Nii palju sain targemaks, et see imelik tunne, mis oli, oli mandlipõletik. Pole varem sellist tunnet olnud.
Kirjutas antibiotsid ja ütles, et esmaspäeval või tööle minna. Ja et ma kuni selle ajani jooksmas ei käiks. Niiiiiiii austraaliaaaa! Kui mul jooksutossud oleks, siis ma tegelt isegi käiks.
* * *
Kui ma Austraaliasse tulin, teadsin, et mitte mingil juhul ei tohi töö juures lekitada midagi oma eelseisvast töövõimetusest või lahkumisest. Kohe on pekkis. Sa oled casual, st mitte keegi.
Aga... Reede hommikul tuli ühelt töökaaslaselt sõnum, et kuidas sa end tunned ja kas on vaja midagi tuua. Keskpäeval helistas boss, et kuidas on. Õhtul saatis teine boss sõnumi, et kas saab kuidagi aidata ja ta hea meelega tooks mu tipid ära. Niuts.
Täna tahtsin tööle juba minna, aga selgus, et olen graafikust maha võetud.
Hmm... on küll karjäär, kui saad vähema töö eest rohkem raha.... Aga kui üldse tööd ei tee, võib juhtuda, et ei saa üldse raha. Nullinädal. Aga selle sundpausi head küljed: umbes nädalaga lähevad unenäod taas korda ega näe igast tööga seotud painekräppi ning käed ka ei tuika poleerimisest.
Homme lähen siis uuesti. Nagu esimene koolipäev.
Tiuks,
Bondi ranna kõige valgem inimene
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar