Teisipäev

Käik Mareti töö juurde

Kaarli puiestee.

Nielsen Park.

Idüll.

Catwalk.

Nii see de facto tuleb... :)

Võsa.

Turist ilusa võsa taustal.

Ka siin on MASU.

Vaade Catalina rõdult.

Kohalik kilukarp.

Hallide pükstega poisid

Mulle PÕHIMÕTTELISELT ei meeldi kuhugi üksi minna, aga olla võin küll. Aeg on suureks kasvada, läksin üksi kontserdile Oxford Art Factorysse.

Klubikontsertidega on ju tore lugu, et kunagi ei tea, mis kell see trall tegelikult on. Siin ei saa ju rada7-sse hõigata või asjaosalistele essemmessida, et mis kell bänd peale läheb.

Oo, Metronomy alustab pooleteist tunni pärast... Mida ma nii kaua teen? Mul saavad selle aja peale ju mõtted otsa.

Muidugi ka see fakt, et ma olin vanuselt umbes teine.

Soojendusesineja päästis ja esimene laar hallide pükstega poisse läks lavale. World’s End Press Melbourne’st.

Igatahes tekkis mul küsimus, et kas kahte identsemat bändi ei saanud kokku panna. Nii muusikaliselt kui visuaalselt. Mis valemiga neid 80ndate stiilis pop-bände koostatakse? Mustanahaline bassimees, lokkidega laulja, funky sündimees ja emotsioonitu trummilööja?

Ja kuna nii otsene võrdlus juba ette pandi, siis mulle meeldis World’s End Press rohkem – rohkem hakkamist ja energiat ning megahea aeroobikakavaga sündimees. Kui nad oma valged särgid ja lipsud maha võtsid, olid tavalised kiitsakad rohelise Coles’i kotiga noorukid. Aga laval – juhuhuuuu.

Metronomy tundus selle kõrval liiga korralik ja viimistletud, aga muidugi kõrvale tore tuttavaid saunde ja laule kuulda.

Jaanuaris tuleb siia Sufjan Stevens.

World's End Press.

Metronomy.