Kolmapäeval, 29. detsembril olin tööl. Kuna turistid on ettearvamatud, sadas neid sisse umbes sada. Ettekandjaid oli kaks (nagu elu on nüüd näidanud, saavad kaks ettekandjat hakkama ka 370 inimesega). Pea nii valutas, et tahtsin oksendada. Mu kolleeg käitus muga hirmus koledasti kogu aeg ja, kui uurisin, milles asi, ütles väga pahasti. Keesin sees, aga ei nutnud ega midagi, et end jahutada. Läksin koju – 38,5 kraadi.
Siis ma oksendasin kuni järgmise õhtuni ja magasin kuni reede hommikuni.
Vana-aastaõhtul kark alla ja tööle. Kuna olin ettenägelikult juba nädalaid korrutanud, et tegemist on mu esimese ja viimase aastavahetusega Sydneys, sain loa varem koju minna. Pelgalt loaks paistis see jäävatki, kuna kõik inimesed tulid ühel ajal ja valitses täitsa korraliku kategooria paanikaolukord.
Kella 11 ajal sain siiski minema ja poole tunni pärast olin Balmainis peopaigas. Ma ei teadnudki, milline suurepärane vaade seal ees ootas. Olime sisuliselt silla taga ja Harbour Bridge on ju maailma ühe uhkema ilutulestiku kese. Siin pole igas selveris pürotehnika letti ja pole kombeks terve detsembrikuu paugutada nagu oleks sõda lahti. Üks suur ja korralik tulestik, õigemini kaks, sest kell 9 on family fireworks neile, kes keskööni vastu ei pea.
Ühtegi pilti aastavahetusest ei teinud. Mõned asjad on liiga ilusad, et närviliselt interneti jaoks parimat kaadrit püüda.
Võtsin paar pilti Jaanuse ja Delmari käest, ilma luba küsimata muidugi.
Nagu juba tavaks saanud, ärkab minus fotograaf alles vastu hommikut.
Ja tõesti, mul ongi 1. jaanuari surnud inimeste fetiš, mis avaldus esimest korda aasta tagasi Ko Phanganil. Tänavune seeria jäi lahjemaks:
Magasin ise ka paar tundi ja läksin... tööle. Kuhu siis veel. Tuli välja, et teised olid poole kolmeni poleerinud. Mul oleks selle peale tulnud suurem kass kui ma ise. Inimene ei ole ikkagi loodud aastavahetusel töötama. Või üldse pühade ajal.
1. jaanuaril ei jõudnud ma ühtegi SMSi saata ja ega ma ise ka ühtegi ei saanud. Tänaseks olen ma veel mitu päeva tööl käinud. Muuhulgas käib kõva juhtimiskepp. Eks viimastel aastatel ole igasugu sitta nähtud-tehtud. Igatahes muutun päris paranoiliseks, kui palk õigel ajal ei laeku.
Kõik on nii väsinud ja kurnatud. See ei ole selline soe magamata öö väsimus, vaid tüdimus kuskil sügaval kontides. Mõtlesin välja, et kaua sa jaksad olla koos inimestega, kellega sul midagi ühist ei ole. Umbes siuke tunne nagu sa pead igal õhtul Bonnie ja Clyde'is käima.
Kui ei jaksa enam hea inimene olla, ju tuleb halvaks hakata. Täna ei suutnud müüjale usutavalt öelda, et mulle meeldib Sydneys.
Mul oli täna vaba päev. Kuna shoppamine on eelkõige elustiil, siis oli täitsa huvitav minna poodi - sest PEAB. Mu ainukeste madalate rihmikute tallad on juba nädalaid pooleks. Tundsin end nagu mees, kelle ainukesed teksapüksid kärisesid löhki.
Uued moekad päiksekad on ka:
Laian nendega siis need viimased nädalad siin.Soovin teile uueks aastaks inimesi ja elamusi.
Ühtlasi head lihavõtteootust, šokolaadimunad on kassa kõrval juba olemas.
Kuusemonstrumi demonteerimine Taylor Square'il.Tiuks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar