Eestlane välismaal, vol 1

Delfi pakkus mulle lahkelt, et kas ma oleks uus Galetin ja räägiks elust välismaal (head lood, loe SIIT ja SIIT, mu absoluutne lemmik on see "Galetin-kokaabi-praemuna-crème brûlée mõttekäik").

Mu memuaarid on tegelikult juba mõnda aega tagasi My Documentsi kirjutatud. Otsustasin need siin ikkagi avaldada, enne kui mälestused liigse puhkusekihi alla jäävad, nii et ma ise ka enam ei mäleta, et ma välismaal käisin.

Aga jah, 30. eluaasta koidikul läksin ma Austraaliasse – parastage nüüd – ettekandjaks. Siis ma veel ei teadnud, ei teadnud ka mitte midagi muud oodata või tahta. Arvasin, et ehk saan kuhugi tehasesse või hakkan õuntele eesti keelt õpetama, sest inglise keelt ma ju üldse ei julgenud rääkida. Ma pole kindel, kas ma teadsin, et Sydney on kahe igrekiga.

Muidugi oli mul raha otsas, sest ma olin Eestis juba töötupõlve pidanud ja siis neli kuud Aasias tuuritanud. Sõin aga ketšupisaia ja ostsin 4 taala eest kaltsukast Prada kingad.

Sealsetest eestlastest ma midagi ei oodanud. Eestlased on ju persevestid, päris tahavad nad mingit äsjasaabunud pärdikut aidata. Nii ei saatnud ma ringkirju, et „Tere, olen Tiiu, paku mulle tööd ja öömaja“.

Sydneys aga selgus, et kõik tahavad minuga/meiega aega veeta. Sest sa oled umbes kogu aeg tööl ja siis kui juhtub vaba olema, on kõik teised ikka tööl. Ja me ei käinud tööl.

Tööelu

Aga nagu klassikud ütlevad: „Mida vähem raha on, seda kiiremini tööle saad.“

See tohutu eneseületuse päev jõudis kätte – viisin CV kahte tööagentuuri ja kolme kohta astusin ise sisse. Selles kolmandas ma töötasingi kuni oma Austraalia-aasta lõpuni.

Mu äriidee vist seisnebki selles, et ma olen normaalne ja kõik laheneb kuidagi iseenesest, mitte et ma enne end lolliks ei muretseks.

Oma tööelust olen pikalt-laialt jahunud. Lühidalt. Alguses see ettekandjaamet ikka murdis konti. Hiljem ei pannud tähelegi, kui 13-tunnine päev jälle jalul oldud. Alguses oli ka metsik hirm naha vahel ja iga öö nägin unes, et võin üles ärgata alles siis, kui laud on söömise lõpetanud või muud säärast. Pärast oli ükskõik – teadsid, et ükskõik mis konditsioonis või hädas sa oled, ellu jääd nagunii. Teenisin 0 (kui ma haige olin) kuni 1500 AUDi (jõulud) nädalas. Olin selles lõuna-ameerika ja hispaania pesakonnas nagu UFO ja ajasin neid oma töökusega kohati ilgelt närvi, a no mis ma teha saan, et a) me tööeetika ja -kultuur on täiesti erinev b) ma ei lase endale pähe istuda. Töökollektiiv oli meil väike, aga kolme kolleegiga läks suhtlus eri suunda pidi üle professionaalse piiri. Ütleme nii, et neil on kuum veri, mis aeg-ajalt läheb veel kuumemaks.

Palun mulle tööintervjuul mitte enam esitada küsimust, kas suudan teha mitut asja korraga.

Muu elu

Tööväline elu täitsa eksisteeris, kuigi võib jääda vastupidine mulje. Tõsi küll, surfarit must ei saanud ja osooniaukude hirmus ei julgenud ma ka eriti rannas passida.

Kõigepealt tuleb mängu 443 Liverpool Street ja mu korterinaaber Maret, kes arusaamatu järjekindlusega üritas mind preili moodi riides käima ja süüa tegema harjutada.

Delmar, kes „korraks pärast tööd läbi tuli“; heanaaberlikud aiaolengud Heiti ja Kristjaniga, mis tihti laienesid kogu me eesti famiiliale, Katu ja Kati....

Jaanipäeva laulu- ja tantsupidu me korteris, jõuluõhtu, dinnerid. Asjaosalised, öelge, et teil ei lähe selle kooskokkamise ja -söömise peale meel härdaks. Oli ju hea? Hospitality-professionaalid suudavad piiratud varude juures uhkema õhustiku saavutada kui teise mehe pulmas.

Austraalia pole ainult surf ja tšill. Intensiivse tööelu juures on sul vaja tugevaid sõpru, kes karjuvadki sulle: „Mine putsi, hakka tegutsema!“, kuni sa lõpuks ellu ärkad.

Et kodulinnaosa Darlinghurst asus kahe maailma sitaaugu - Kings Crossi ja Oxford Streedi – vahel, olid paari minutiga poolalasti ja täispurjus austraalia noorsoo keskel. Kui ma olin mõistnud, et elu ei ole ainult töö, avastasin, et pea iga päev on kodukandis mõni hea diskor või ansambel gastrollil.

Kuna olime sellised linnabackbackerid, polnud kellelgi autot. Siis määriti Jaanuse korterikaaslasele Brianile üks käula kaela ja kuna Brian oli kogu aeg tööl, saime südamerahus väljasõite teha. Loodusepuuduse käes kannatasin ma tervelt kaheksa kuud.

Alguses hädaldasin ka sellepärast, et jube raske oli sõpru leida, just austraallasi. Sidnilasi kohtasin vist üldse alla viie ühiku. Aga ma ei pane tegelikult pahaks ka, et nende jaoks olin ma ikkagi mitte eriti tõsiselt võetav ida-euroopa ettekandja, ajutine nähtus, mida ma ju ka olin.

Pärast ma sain aru, et ega see mingi sõprade kogumise MM pole. Jumala head sõbrad on mul. Peale eesti gängi näiteks Timur, kellega väisasime muuhulgas ka erinevaid muusikaüritusi.

Austraaliaaaa

Kahtlemata erines Austraalia kõigist neist teistest kohtadest, kus ma käinud või pikemalt olnud olen (Eesti, Saksamaa, Tai).

Seda ma peab Sydney kogemuse kaitseks ütlema, et pärast seda tundub kõik maailmas väga odav. VÄGA odav. Isegi proua Ilissoni nelja magamistoaga maja Brisbane'i äärelinnas maksis sama palju kui meie stuudio Darlinghurstis.

Austraaliale tiiru peale ma ei teinud – teadlikult, nii jäid mu laeks vaid suurlinnad.

Kui ma praegu näen telekast Sydney vaateid, on hinges on ilusvalus tunne. Sydney on ilus linn. Ja Austraalia ON üks imelik maa.

Aasia kohta öeldakse, et seal ei tunta „ei“-d. Minu arust on Aasia Austraaliaga võrreldes ikka väga konkreetne – kui on „no have“, siis on „no have“. Austraalias ei taha sulle keegi „ei“ öelda. Tööasjus lubatakse alati ühendust võtta ja härrad küsivad alati telefoninumbri ja ütlevad „Talk to you soon“ (diagnoos: "Ego on suurem kui munn"). Mõlemal juhul ei juhtu mitte midagi.

Siiamaani pole ma saanud pihta toiduainete rasvaeitusele: jogurt on 98% fat free, mitte 2-protsendilise rasvasisaldusega.

(Võib-olla on see mujal ka nii; ma pole igal pool maailmas elanud ju – imestan elu nagu need eesti noored, kes jõid koort ja kiitsid, kui hea rammus see austraalia piim ikka on).

Et nagu selline omamoodi pseudoreaalsuse ehitamine. Nagu see telefoninumbri vahetuse tsirkus, on paras etendus ka see hospitality värk – ühed teesklevad, et oskavad ettekandmistööd, teised aga, et on teenindusega väga rahul (Kristjani mõte).

Ja loomulikult lühendid! „w sm oj“ ja „lkn fwd to c u. Tc“. Emaili peaks ju ometi tähti mahtuma (kui just pole tegu läbi telefoni saatmise mugavusega). Kõiki sõnu annab lühendada - brekky, barby, lappy kuni selleni, et mis prissid sa grissiks said. Huh.

Rozi Sydney-postituse kommentaaridest võtsin veel sellise näite (ehk siis britid imestavad seda ka):

I’ll hop in a Ute (Utility Vehicle), go TTP (through the park), to the CBD then OTB (central business district …..over the bridge) then UTH (Up the hill) to the BBQ. Being well brought up, I’d not only BYOB but BYOS, (bring your own steak). Then we might head down to the RSL for a VB to watch the AFL or NRL game. Or for a more refined afternoon I can always go to the SCG to watch a ODI, or better, borrow Bex’s kayak from the LUG (lock up garage)….

Sydney

*Laiad ja lainevahused liivarannad + kehadeparaad ja toidulisandipoed, eriti näiteks Bondi rannas. Panen selle punkti alla ka jooksukultuuri – ka 40-kraadise kuumuses ja vihmavarjuga lõunapausi ajal. Hea odav sport ja kliima on ju ka tegelt sobiv.

Proovisin süveneda ka Austraalia spordimaailma - AFL ehk Australian Football League ehk footy ja muud veidrused. Tegin vahet, aga armastama hakata ei suutnud.

* Harbour Bridge, Darling Harbour ja (purje)laevandus Sydney lahel, frangipani- ja jacarandapuud, räuskavad kakaduud ja valged iibised, need suure nokaga prügilinnud.

*Lugematu arv kohvikuid ja restorane, kuhu võib sisse astuda kartmata, et väljudes on lõug suurest pettumusest varbaotsteni.

Kohvindus - decaf skinny double shot cap no chocolate extra hot. Whaaaaat?!

Toidukraami valik on muljetavaldav. Kas te kujutaks ette, et Tallinnas valitaks linna parimat juustupoodi?

*Ostujõud ja -himu. Mõlemad on üüratud. „Mis mõttes ma pean oma uut iPhone'i kaks nädalat ootama??“

*Joomajõud- ja himu. Alkoholi tarbitakse palju, aga see-eest tihti. Kui kell üks öösel läbi Kings Crossi minna, oksendavad naised, kella kahest ka mehed.

Sydney majapeod olid ka massiivsed. KÕIK on oodatud, ka sina, kes sa häguselt tead kedagi, kes sind vist kutsus...

*City (CBD) asiaatidehordid. Hängivad niisama ja elavad pilvelõhkujates. Kümnekesi ühes korteris ja muidugi võib öelda, et elad päikesetoas, aga tegelikult on see ikkagi rõdu.

*Kuigi noorhärrad „Estraalia“ saatest üritasid väita vastupidist, on inimesed (ka naised) ikkagi ilusad.

Aga ma pole küll kindel, et kutid peaks käima ülilohvakate maikade ja retuuspükstega ja tüdrukud olema minis figuurist ja ilmast sõltumata. Aga alati võib jalutada Paddingtoni: millised mõnusad moeateljeed ja -poekesed. Moeajaloo huvides pean kirja panema ka, et meeste must have on Onitsuka Tigeri botased ja Country Roadi kott. Miks? Ebaselge, ütleks Kristjan.