Makan makan!

Nüüd on ainult aja küsimus, millal Malaisia peale lahti lastud me eks-reisikaaslane Kadri mõne kohaliku sabas turule juurikaid ja vürtse uurima sibab, kokanduskursusel suure põhjalikkusega kõik kirja paneb ja sellest siis üksikasjalise ülevaate teeb.

Mina aasia toitudest suurt ei jaga, aga võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil mulle ei läinud sisse ei soja ega tšilli, on edasiminek märgatav.

Et malaisia cuisine'le veidikenegi rohkem pihta saada, guugeldasin ma kokku 30 lehekülge toidujuttu. Sest kuna peamiselt malaislastest, hiinlastest ja hindudest koosnev rahvastik on juba eos paras segapuder, on sööklate menüüs palju enamat kui kartul, soust ja sealiha. Lisandub veel tublide naaberriikide Tai, Indoneesia ja Singapuri kulinaarne panus.
Ärgem unustagem religioosset mõõdet - enamus on ju moslemid ja peaksid rangelt jälgima Islami reegleid: sööma halal liha ja keelduma alkoholist (ja ärgem ka unustagem, et mu kodukohast 200 meetri kaugusel on baar, kus kohalikud 7 päeva nädalas joomas käivad ja karaokebaar, kus saab tüdrukuid).
Alkoholi Cheratingi toidukohtades ei müüda, erandiks on mereäärne Duyong, mille joogikaart on selline:
Internet räärgib, et Malaisia köögis kasutatakse palju vürtse ja kookospiima, krevetipastat (belacan), galangalit ja sidrunheina. Muidugi kogeb ka guugeldamata, et kõhtu täidab peamiselt riis, mis parema käega sisse kühveldatakse.

Niiöelda rahvusroog peaks olema nasi lemak (idarannikul nasi dagang) - kookospiimas leotatud aurutatud riis, mille kõrvale pakutakse praetud kala, pähkleid, keedumuna ja tšillipastat (sambal).
Tegemist traditsioonilise hommikusöögiga, mida aga võidakse süüa ükskõik millise toidukorra eest. Toekamaks kõhutäieks sobib kõrvale kana, karri, lihahautis (rendang), marineeritud juurviljad ja nii edasi ja nii edasi.
Kuantani piirkonnas peaks olema popid ka kalakrõpsud (keropok) ja satay – grillitud lihatükid, mida tipsutatakse pähklikastme sisse.
Seda teoreetilist mula võiks ma otsetõlkida veel 29,5 lehekülge.

Tegelikult kuulus mu igasse hommikusse hoopis roti canai – india leib, mis meenutab eestlasele pannkooki. Valmivad need ka umbes samasuguse hüplev-loopiva tehnikaga ja rasvaselt nagu Ko Tao legendaarse pannkoogimehe Ally pannikad (otsetõlge malaisia keelest võikski olla sõtkutud leib). Roti canai täidiseks võib olla juust, muna, laimimoos jne ja kõrval karrikaste.
Cherating on nii väike koht, et seal polnudki õieti midagi muud hommikul süüa, nii et ma käisin roti-kohas vahel isegi kaks raksu ja kui pererahvas sõitis kaheks päevaks pulma, siis ei ma osanudki midagi muud süüa tahta enam. Mu hommikusöögi-warung:
Rotipildi jook on jäätee – must tee konsenspiimaga. Piim = kondenspiim. Alati. Magustoiduks võiski võtta näiteks värske arbuusimahla piimaga - ÜLIhea.
Järgmisel pildil on jäätee soe versioon - teh tarik:
Kondenspiimaga musta teed kallatakse ühest anumast teise, nii et peale tekib vahukord (see konkreetne tassitäis on väga haleda vahuga). See tehnika siis segab tee ja kondenspiima hästi kokku, parandab maitseomadusi ja ühtlasi ka jahutab jooki.

Siis mulle meeldivad ka supid, eriti tom yam. Siin on selline potitäis, mille lürpimiseks kulub mul umbes kaks tundi:
Pool aega läheb nuuskamise peale, 8 tšillikauna...

Kuna ma pole suurem asi riisisõber, proovisin ma katse-eksituse teel leida nuudlid, mis mulle meeldivad.
See järgmine pilt on eksitusest: pakun, et need on cantonese fried kuay teow - laiad nuudlid muna-tärklise kastmes (samasse ooperisse läks ka kuey teow hailam):
Lemmiknuudlid leidsin ikkagi üles: singapore style bee hoon (rice vermicelli – peenikesed riisinuudlid).
Kuna mulle eriti ei meeldi üksi süüa (eriti ainiti jõllitavate kohalike pilgu all) ja portsud olid väga suured, siis ma enamasti võtsin toidu koju ja sain sellest kaks korda süüa. Magushapu karbikana riisiga:
Ja siis ma püüdsin süüa nii palju mereande kui võimalik, värske kraam ikkagi.
Ja muidugi puuviljad: papaiad, mangod, rambutanid, litšid jne. Jälle jäi mul proovimata durian – malaisia puuviljade boss. Durian haiseb nii kõvasti, et autoga mööda sõites on sisse ka seda tunda. Kui ma nüüd hakkasin uurima, et kas see on järjekordne tõene udujutt, et elevandi ühest otsast sisse läinud ja teisest väljutatud durian on eriline delikatess, kirjutab internet, et tegu on maailma ühe veidraima afrodisiakumiga, mis maksab sadu dollareid.
* * *
Aga mis ma siin seletan, linnad laienevad ja linnas on popid hoopis teistsugused kohad: Pizza Hut, KFC, McDonald's ja Starbucks.