* * *
Märtsis esimest korda Cheratingi jõudes olid mu tajud Austraaliast ja Uus-Meremaast läbi raputatud.
Nii et arvestasin sellega, et poole aasta pärast naastes on seal kõik teisiti, mõttetu ja nõme. Aga ei olnud. Seesama surfi- ja puhkuserütmis elav armastusväärne küla. Ma ei surfanud ka seekord. See on veel absurdsem kui et Ko Taol ja ei sukeldu.
Mida ma siis tegin seal? Sest peale surfamise ei ole seal ju MITTE MIDAGI teha.
Kirjutasin ühe mehe tegemistest rääkivat lugu kokku. „Lasen aega läbi enda,“ ütleb see mees. „Selline elu tuleb ära teenida.“
Jah, ma lasin aega läbi enda. Selgemini öelda polegi võimalik.
* * *
Kui mul on alati tunne, et jõuan igale poole liiga hilja, lubas suhtumine stiilis „võta vihmavari, homme tood tagasi“ või „rendi surfilaud, nädala lõpus maksad“ uskuda, et äkki siiski mitte. Turisti magusaim pettekujutelm.
Tegin rannas toimuvast ehitus-kaldkriips-laastamistööst pilte, kui prillidega ja kladega asjapulk tuli asja uurima. Minu esimene reaktsioon aimas muidugi, et saan riielda. Selle asemel sain rajatisest kiiresitluse kuni chalet'de jooniste ja küllakutseni välja. Umbes pärast 1 minuti ja 23 sekundi pikkust tutvust ütles arhitekt-töödejuhtaja: „Näed, need kaks seal on minu autod. Kui tahad vahel Kemamamis või Kuantanis käia, mine ja võta.“
Raha mõjuvõimu pealetung aga paratamatu ja peatamatu. Paarikümne aasta tagusest sundimatust rannaelust ei ole enam midagi alles. Don't Tell Mama - viimane/ainuke vaba vaimu kants kolis peatänava äärde, et teha ruumi märtsis avatavale veepiiril laiutavale puhkekülale.
Ei ole harras jõulupilt . 1. detsember 2011 - Don't Tell Mama on esimest õhtut suletud.
... samal ajal ehitustöö ka juba...
Oeh, praegu ma mõtlesin selle peale, et sellised postkaardivaatelised unistustehütid keset sinist vett, palmipuud taustaks, on ju samasugune majandusreostus nagu oleks tuulegeneraatorid Hiiumaa küljes. Mis siin ikka, küll ma varsti olen ka piisavalt smart, et osta endale smartphone.
Õnneks on Cheratingi kandis päris palju pärisasju veel alles. Džunglis veel elevandid ja lendavad maod ja mitte ainult seal. Mul on niiiiiiiiiiii hea meel, et mu maofoobia hakkas taanduma, tohutu kergendus.
Sheila eelmise kodu juures siin kõrval oli elanud kuningkobra, kes ükskord sattus naabrite kööki kolistama. Pealtlaetava pesumasina kaas oli olnud lahti ja nii ta sinna trumlisse vajuski ja kätte saadi. Kui Sheila Malaisiasse kolis, elas ta kolm aastat üksi džunglis. Aeg-ajalt sattus tuppa must kobra – tuli ja läks. „Temaga olime me sõbrad,“ meenutab Sheila. Džunglielu olevat tore olnud. Ainult mussooni muutusid teed läbimatuks ja vahel pidi ta näiteks kolm nädalat omaette olema, rääkima iseenda ja karja koduloomadega (lehmade, kitsede, kanade, kasside ja teistega). Suhkru, jahu ja muu tarviliku järel pidi Sheila siiski külas käima. Autoga olevat see olnud ilge nikerdamine. „Ükskord läksin siis rattaga. Oi, kus nad olid pahased mu peale - panter võib ju rünnata! Nii et tagasi viidi mind ikkagi autoga.“
Oijaa, kõik need lood, mis sai kuuldud – külaelu käsiraamatu saaks ma nende Kadri, Pablo, Sheila, Jasmani ja teiste lugude põhjal kokku panna. Ja turistid – jaa, kõik need viis tükki – olid ka toredad. Sest neid ei voori Cheratingi ju Mökulandist grupituusikuga. Igaüks jõuab sellesse vahepeatusesse oma isiklikku lugu pidi. Need on huvitavad. Ja mõned peatused on pikad-pikad.
Ise ei peagi vaeva nägema - Sheila võib kõigi inimeste eluloo nelja lausega ära rääkida.
Kohalike härrade lood on muidugi äärmiselt lennukad. Muuhulgas saavad lääne preilid nende lähima paari aasta ärihuvidest põhjaliku ülevaate ja kindlasti ka küllakutse ja tööpakkumise (ei ole üks ja seesama asi). Oma lühikese kogemuse põhjal võiksin kirjutada ka oma osalusvaatluse kogemuse „Sissevaade moodsa malaisia mehe maailma.“ Vahel mulle tundus, et ma olen ka rohkem moslem kui nemad (mitte et ma moslem oleks), aga kultuurierinevuste vastu ei saa.
***
Juba pärast paari nädalat sellist arhailist kulgemist on üsna valulik kogemus minna 50 kilomeetri kaugusel kaubanduskeskuste ja Starbucksiga linna, mis on rahvarohkem Tallinn ja kus oled ikkagi ainuke turist. Et paluuuun viige mind tagasi peitu! Samas ei saa kurta, sest kinopilet maksab 11 ringitit.
Märtsis esimest korda Cheratingi jõudes olid mu tajud Austraaliast ja Uus-Meremaast läbi raputatud.
Nii et arvestasin sellega, et poole aasta pärast naastes on seal kõik teisiti, mõttetu ja nõme. Aga ei olnud. Seesama surfi- ja puhkuserütmis elav armastusväärne küla. Ma ei surfanud ka seekord. See on veel absurdsem kui et Ko Taol ja ei sukeldu.
Mida ma siis tegin seal? Sest peale surfamise ei ole seal ju MITTE MIDAGI teha.
Kirjutasin ühe mehe tegemistest rääkivat lugu kokku. „Lasen aega läbi enda,“ ütleb see mees. „Selline elu tuleb ära teenida.“
Jah, ma lasin aega läbi enda. Selgemini öelda polegi võimalik.
* * *
Kui mul on alati tunne, et jõuan igale poole liiga hilja, lubas suhtumine stiilis „võta vihmavari, homme tood tagasi“ või „rendi surfilaud, nädala lõpus maksad“ uskuda, et äkki siiski mitte. Turisti magusaim pettekujutelm.
Tegin rannas toimuvast ehitus-kaldkriips-laastamistööst pilte, kui prillidega ja kladega asjapulk tuli asja uurima. Minu esimene reaktsioon aimas muidugi, et saan riielda. Selle asemel sain rajatisest kiiresitluse kuni chalet'de jooniste ja küllakutseni välja. Umbes pärast 1 minuti ja 23 sekundi pikkust tutvust ütles arhitekt-töödejuhtaja: „Näed, need kaks seal on minu autod. Kui tahad vahel Kemamamis või Kuantanis käia, mine ja võta.“
Raha mõjuvõimu pealetung aga paratamatu ja peatamatu. Paarikümne aasta tagusest sundimatust rannaelust ei ole enam midagi alles. Don't Tell Mama - viimane/ainuke vaba vaimu kants kolis peatänava äärde, et teha ruumi märtsis avatavale veepiiril laiutavale puhkekülale.
Ei ole harras jõulupilt . 1. detsember 2011 - Don't Tell Mama on esimest õhtut suletud.
Kolimistöö käib...
... samal ajal ehitustöö ka juba...Oeh, praegu ma mõtlesin selle peale, et sellised postkaardivaatelised unistustehütid keset sinist vett, palmipuud taustaks, on ju samasugune majandusreostus nagu oleks tuulegeneraatorid Hiiumaa küljes. Mis siin ikka, küll ma varsti olen ka piisavalt smart, et osta endale smartphone.
Õnneks on Cheratingi kandis päris palju pärisasju veel alles. Džunglis veel elevandid ja lendavad maod ja mitte ainult seal. Mul on niiiiiiiiiiii hea meel, et mu maofoobia hakkas taanduma, tohutu kergendus.
Sheila eelmise kodu juures siin kõrval oli elanud kuningkobra, kes ükskord sattus naabrite kööki kolistama. Pealtlaetava pesumasina kaas oli olnud lahti ja nii ta sinna trumlisse vajuski ja kätte saadi. Kui Sheila Malaisiasse kolis, elas ta kolm aastat üksi džunglis. Aeg-ajalt sattus tuppa must kobra – tuli ja läks. „Temaga olime me sõbrad,“ meenutab Sheila. Džunglielu olevat tore olnud. Ainult mussooni muutusid teed läbimatuks ja vahel pidi ta näiteks kolm nädalat omaette olema, rääkima iseenda ja karja koduloomadega (lehmade, kitsede, kanade, kasside ja teistega). Suhkru, jahu ja muu tarviliku järel pidi Sheila siiski külas käima. Autoga olevat see olnud ilge nikerdamine. „Ükskord läksin siis rattaga. Oi, kus nad olid pahased mu peale - panter võib ju rünnata! Nii et tagasi viidi mind ikkagi autoga.“
Oijaa, kõik need lood, mis sai kuuldud – külaelu käsiraamatu saaks ma nende Kadri, Pablo, Sheila, Jasmani ja teiste lugude põhjal kokku panna. Ja turistid – jaa, kõik need viis tükki – olid ka toredad. Sest neid ei voori Cheratingi ju Mökulandist grupituusikuga. Igaüks jõuab sellesse vahepeatusesse oma isiklikku lugu pidi. Need on huvitavad. Ja mõned peatused on pikad-pikad.
Ise ei peagi vaeva nägema - Sheila võib kõigi inimeste eluloo nelja lausega ära rääkida.
Kohalike härrade lood on muidugi äärmiselt lennukad. Muuhulgas saavad lääne preilid nende lähima paari aasta ärihuvidest põhjaliku ülevaate ja kindlasti ka küllakutse ja tööpakkumise (ei ole üks ja seesama asi). Oma lühikese kogemuse põhjal võiksin kirjutada ka oma osalusvaatluse kogemuse „Sissevaade moodsa malaisia mehe maailma.“ Vahel mulle tundus, et ma olen ka rohkem moslem kui nemad (mitte et ma moslem oleks), aga kultuurierinevuste vastu ei saa.
***
Juba pärast paari nädalat sellist arhailist kulgemist on üsna valulik kogemus minna 50 kilomeetri kaugusel kaubanduskeskuste ja Starbucksiga linna, mis on rahvarohkem Tallinn ja kus oled ikkagi ainuke turist. Et paluuuun viige mind tagasi peitu! Samas ei saa kurta, sest kinopilet maksab 11 ringitit.
* * *
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar