Eesti ja Soome

Täna on siinkandis tähtpäev – kaks nädalat Uus-Meremaal.
Mul on pangakonto, telefoninumber, IRD number, elupaik ja teadmine, et mu mõtteviis „töötamine on vaestele“ ei ole eriti jätkusuutlik. Enesekindlus kõigub nagu alkoholi mahuprotsent Changi õlles - seda on ja vahel on natuke rohkem. Mitte et ma pankrotis oleks, a kärsitu koduperenaine küll (tohutu oma kodu igatsusega).*
Loomulikult olen tööleidmisse panustanud minimaalselt, aga meeldivamaid kohti olen oma CV-ga juba kostitanud, aga seni ei ole keegi mu ettekandmisteeneid vajanud ning vaikselt tundub, et troopiline Tartu (Peedu väljend) ei ole kummist....

Kiirelt rikastumiseks on Uus-Meremaa muidugi vale valik. Sest kuigi elu tundub odavam kui Austraalias, pole vahe teab kui suur. See-eest on aga sissetulekutes VÄGA tuntav vahe – näiteks. Nad siin pööritavad silmi, kui kuulevad, et Austraalias makstakse ettekandjale ligi 30 NZD tunnis. Siin pakutakse13 NZD.

Igatahes oli mõned päevad tagasi kohaliku lehe esiuudis sellest, et 1. novembri seisuga oli 2011. aastal Austraaliasse õnne otsima – õigemini siis raha järele läinud – 35 800 uusmeremaalast. Kõige aegade rekord ja 4,4 miljonilist elanikkonda arvestades märkimisväärne hulk.

Ajaleht uuris nii 15 inimeselt, miks nad Austraalia kasuks otsustasid. Kiividele kohase otsekohesusega loetlesid nad kõik plussid:
- paremad palgad ja karjäärivõimalused;
- suuremad linnad (olgugi et prussakate ja ämblikega) ja ilusam ilm;
- odavamad toidukaubad, autod, bensiin ja elekter:
- väiksemad telefoniarved;
- autod odavamad;
- paremini korraldatud ühistransport;
- rohkem kontserte ja meelelahutust.

Uus-Meremaa kontole ei jäänudki midagi muud head kui et mõnus elukeskkond.
Mõni siiski tunnistas, et on raske perest eemal olla ja kui majaraha kokku saavad, tulevad tagasi.

Siiajäänud lähedased ei pruugi seda asja aga nii kergelt võtta. Nii võis paar päeva hiljem leida esiuudiste hulgast ka preili Angela loo. Tema peika teatas Austraaliasse minekust alla 12 tunni ette. „Võttis koti ja läks. Ja see oli veel minu kott!“ ei anna talle rahu.

Kuna härra oli kõva kalamees ja käskis heade kalatuskohtade kogu oma elu hinnaga kaitsta, võttis hüljatud Angela nõuks need internetis maha müüa. Huvi oli meeletu.
Angela ütles, et ei teinud seda mitte kättemaksuhimust, vaid tahtis natuke nalja teha. „Peaasi, et koti kätte saaks,“ ei kaota ta lootust.

** *
Kõvasti leheruumi sai sel nädalal aga Blanket Man ehk legendaarne Wellingtoni kodutu Ben Hana. Tekimeest peeti isegi linna ainukeseks maskotiks. Ben oli korralik töötav pereisa, kui ühel hetkel hakkas kõik viltu vedama, muuhulgas sõitis ta purjus peaga oma sõbra surnuks. Nii et 1990. aastate lõpust vedeles ta kangekaelselt tänaval. Ümber tekk, ei midagi muud. Ükskord vabastati ta vangimajast ka tingimusel, et kannab edapidi trussikuid.

Viimasel ajal oli tal tervis kehvavõitu – eks alkohol ja alatoitumus tegid oma töö. Nii pidi ta end regulaarselt haiglas näitamas käima, kuni pühapäeval seal haigla ees ta surigi.

Mälestushetked Blanket Mani peamises lösutamispaigas Courtney Place'is.
Need pildid on tehtud päev pärast surma. Nii et võite ise ette kujutada, kui palju träni on seal nädal aega hiljem.

HILJEM: Ja nüüd kogu tavaar ära korjatud, aga seinaruumi ikka kõvasti täis kirjutatud:

*Just kuulsin, mida tähendab siin tööotsimine. Näiteks helistad kaks kuud järjest iga päev kell kuus hommikul tööagentuuri. Või näiteks juuli lõpus alustad otsimist ja oktoobris saad tööle. Jee.