Kuupäevavalikut ajendas tegelikult võimalus trehvata mu ekskolleeg Jordanit, kes on parajasti teel Uus-Meremaalt Kanadasse. Berliin tundus olevat kõige mõistlikum puutepunkt. Lõpuks ometi Marisele külla.
Võin liikuda maailma otsa ja tagasi, aga Euroopat kardan nagu tuld ja tuld kardan ma väga. Müsteerium nr 1 on see, kuidas lennujaamast linna saada. Eeh, ei ole seal muud kunsti, kui minna internetti ja toksida sinna bvg.de ja Berliini ühistransport kannab sind peaagu nagu kätel.
Olin põnevil ka, et mis tunne on uuesti välismaal olla. Et elan praegu mingeid imelikke aegu ja mõtteid läbi, ei osanud arvata, kas ma olen eufooriline või saan lambist paanikahoo. Pole eriline üllatus, et ei juhtunud kumbagi.
Berliin on väga kodune linn ja ma olen ju tegelt „sakslane“, keskkoolis kuus aastat saksa keelt õppinud ja ... khm... 15 aastat tagasi ka nats Saksamaal elanud.
Arusaamine on säilinud, aga rääkimisoskusest on liialdamata alles ainult riismed. Juba lennukis koostasin mängleva kergusega inglise-saksa ristandlauseid. Ja siis ühele üliprofessionaalsele stjuuardile pudistasin ootamatult ka mingit uut, vokaaliderohket fantaasiakeelt.
Kuna Berliini sõit võib olla kepp ja käpikud kuubis, läksin Lufthansaga läbi Frankfurdi. Otselennu puudumisel oli see variant supersujuv ja tsiviliseeritud, isegi kui ühel otsal tugeva turbulentsi tõttu pardateenindus lõpetati.
Maris elab Kreuzbergis. Lähemaks ja kaugemaks ringiuitamiseks rentisime ka mulle ratta (reedest esmaspäevani 20 eur, pandiks dokument). Mu arg veri polnud sellest sugugi vaimustunud. Aga kummid täis ja minek.
Et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, olen laisa puhkusepildistajana natuke hädas nüüd ja sõnad on hetkel ka nagu defka värk. Fotosaak ei reeda, et veetsin aega hipsterite paradiisis ja üheks peamiseks jututeemaks oli see, mis kell Berghaini pittu minna.
1969. aastal avatud Spreepark oli Saksa Demokraatliku vabariigi päevil popp koht, kus käis 1,5 miljonit inimest aastas. Pärast Berliini müüri langemist läks park Norberti ja ta naise Pia kätte, sest võimud ei teadnud teadnud 1980ndate alguses Hamburgis toimunud õnnetusest, kui karusselli parandanud kraana põrkas kokku teise atraktsiooniga. Seitse inimest sai surma, 15 vigastada. Witte jäi süüdi ja tal keelati Saksamaal lõbustusparke opereerida.
Nüüd aga asjatas Norbert Witte Spreeparkis, tal olid suured unistused. Külastajanumbrid olid head. Ent sellest algas ka allakäik, sest Spreepark sai kunagi rajatud ajal, mil inimestel polnud autosid ja seepärast polnud lõbustuspargil parklat.
Hakkaja lõbuspargiärikas Witte ei lasknud käsi rüppe ja proovis õnne hoopis Peruus. Ei olnud seal seda ja võlad aina kasvasid. Kuid kas on lihtsamat lahendust kui narkovedu: Saksamaale saadetava lendava vaiba konstruktsiooni sisse peideti kõvasti (eri andmetel 167-180 kg) puhast kokaiini.Wittel endal oli sel ajal mitu infarkti ja ta pani narkoprojekti juhiks oma 21aastase poja. Üks Peruu diileritest oli aga koputaja... Poeg on siiani Peruus kinnimajas.
Unarusse jäetud ja rohtu kasvanud pargis on ag aviimasel ajal jälle elumärke: mõned söögiputkad, korraldatakse ekskursioone ja siuke Vana Tooma tüüpi rong sõidab ka. Vot siuke lugu (keda huvitab - siin on pikem jutt). Sellest on film ja ooper ka tehtud.
Teemavahetus, holokausti memoriaal:
Õigupoolest polnud mul Berliinis muid ambitsioone kui olla ja süüa ja tajuda selle linna rütmi. Seda on hea teha, kui on kohalik giid. Mõnus kulgemine ühest asutusest teise, elus lilled, küünlad ja mõistlik hinnaklass.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar