Jūrmala: kaks aastat hiljem, kaks aastat targem

Kui lugeda uudiseid kuskil hätta sattunud eestlastest, jõuab keegi tarkpea kommentaarides õige pea selleni, et mis valu see inimesi kaugele reisima ajab. Et käigu parem Lätis ja Lõuna-Eestis on ka palju ilusaid kohti.
Mul on nüüd mõneks ajaks südametunnistus puhas – käisin mais Muhus ja Lätis. Mõlemas lausa kaks korda. Muhust saab lugeda Annest & Stiilist, Jūrmalast teen siin ühe ülevaatepostituse.

Minu eelmine ja ühtlasi esimene Jūrmala-reis toimus kaks aastat tagasi (loe SIIT; mul on tunne, nagu oleksin tänaseks minetanud suurema osa oma mõtlemis- ja kirjutamisoskusest).

Parema mäluga inimesed kindlasti mäletavad mu meeleolukaid lugusid sellest, kuidas viie tärni hotelli vaesteosa toa vetsus tervitas külalist junn ja nii. Nüüd olid needsamad toad saanud uhke art deco võõba ja üldse oli kõik kuidagi teistmoodi.
Kas muutunud olen mina või Jūrmala?
Mõlemad.

Väga otseselt ei saanud vastust, kuidas on Venemaa majanduslik olukord mõjutanud turistide voogu, küll aga vaatab Jūrmala palju kutsuvamalt Skandinaavia poole. Teatav ärevus oli õhus.
Elu on Jūrmalas on aga jõudsalt edasi läinud. Ehitus käis.Valmisid apartmendid ja majutusasutused, mis on ka tegelikult apartmendid.
Käisin külas linnavalitsuse kutsel ja pean ütlema, et turundusoskused on neil kõvasti paranenud. Programm oli huvitav. Muidugi ka nii tihe, et rallid ühest kohast teise ja õhtuks oled täiesti kutu. Magneesiumi oleks pidanud kaasa võtma nende jalutamispäevade jaoks:)
Grupp oli väike – jällegi väga suur pluss minu jaoks.

Seekord olin ma kohe väga, väga leebe! Ainus asi, mille kallal vinguda, on hotelli padi. Viimasel ajal on mul palju padjaõnne olnud ja see nüanss oli vahepeal täitsa ununenud, et reisima peab oma padjaga. Teise öö magasin, hommikumantel pea all.

Kuigi „viis asja, mida teha“-kirjutisi ei peeta eriti tõsiseltvõetavaks blogimiseks, aga teen ühe sellise oma Jūrmala lemmikhetkedest.

Dzintari kontserdimaja
20. sajandi esimesest poolest kontserdimaja remondiga saadi tänavu ühele poole ja kohalikud on äärmiselt uhked, et Jūrmalas on nüüd aastaringne kontserdipaik.
Jalgadele pidi sõna otseses mõttes valu andma, et punkt kell 20 kohal olla. Sel õhtul toimus seal ühisesinemine, kus astusid üles Latvian Voices ja Georgian Voices. Läti publik on ikka temperamentne, ka lugude vahel aplodeeriti püsti seistes. Samal ajal kui Eestis on> teatrietenduse lõpus tunne, et kellelegi vist ei meeldinudki ja kärsitumad traavivad juba riidehoiu poole.

Jaluta, märka, imesta
Jūrmala linnapilt on viimasel aastatel kõvasti lisa saanud ja pakkus eestlase tagasihoidlikule silmale üht koma teist.

Restorani tigu-sissepääs.

Kemeri rahvuspark 
Hea oli ka jõuda arhitektuurilise enampakkumisega Jūrmalast välja, näha tavalisi korrusmaju ja kunagise Kemeri sanatooriumi hiilgust. Tervistava muda ja väävlirikka mädamunahaisuse allikaveega paik on sisuliselt varjusurmas.
Pikka aega tühjana seisnud Kemeri sanatoorium sai eelmisel aasta uue omaniku ja on suur lootus, et asjad hakkavad seal paremuse poole liikuma. Parki juba korrastati.
Väga tõepoolest ootamatu, kui inimtühjas pargis ilmub silme ette selline pärl:

Kemeri õigeusu kirik on tuntud ka kui piparkoogikirik.

Kemeri raba.

Lõõgastuskompleks The Garden Baltic Beach Hotelis
Mõni neljapäev on selline, et käid kaks korda päevas saunas. Hotel Jūrmala Spa spaaosas tahtsin lihtsalt huvi pärast ära käia. Kui hotellituba oli suur ja helge (arusaamatult tillukese dušinurgaga), meenutas nende tumedates toonides Wellness Oasis koobast. Iseenesest hea saavutus, kui 10aastane hotell suudab lühikese ajaga kiviaja-efekti luua. „Полотенце сюда!“ hüüdis vastuvõtutšikk kui oma kiirtuuri lõpetasin.
Pärastlõunaseks saunatamiseks Baltic Beach Hotelis jäi 45 minutit. The Gardenis polnud ka ühtegi akent, aga - kiirrääkijast töötaja välja arvata -
Minu lemmik oli idamaine rasul, kui sai end saviga kokku mätsida ja lasta sel siis tähtede ja tervistava auru all mõjuda. Savi sain peal hoida vaid loetud minutid, selle mahapesemiseks kulus neid hulka rohkem. Polegi kaua niimoodi rapsinud, et ühe käega ajad pükse jalga, teisega kuivad juukseid. Aga täpselt minuti pealt olin valmis ka.
Mõnu kajastub ka muidugi hinnas: Hotel Jūrmala Spa Wellness Oasis maksab 18 eurot, viietärnise Baltic Beach Hoteli the Gardeni külastus 36 eurot (nädalavahetusel 43 eurot)
Huh, võime Eestis nende ingliskeelsete nimede kallal küll võtta, aga issarist, kui ma peaks praegu lätikeelseid nimesid siin väänama.

Lielupe lõuna
Söögikohtades oli võrreldes esialgse programmiga kõige rohkem muudatusi ja nii mitmedki huvipakkuvad kohad jäid läbi käimata.
See-eest tuli kavasse Lielupe hotell. Väljastpoolt kui nõuaaegne karp, seest jõudumööda renoveeritud.
Toit oli maitses mulle VÄGA. Tursaga serveeritud granaatõunaseemned ja oliivi-päikesekuivatatud tomti segu tundus esmaspilgul liiast, aga mängis kala ja maheda kartulipudruga hästi kokku. Köögiviljad kenasti krõmpsud. Magustoidust samuti tunda, et hea käega kokalt tulnud (tähtviljas jumala laia joont ka ikka natuke).

Rododendronid
Kas ma saaksin olla õnnetu, kui mu ümber on õitsvad rododendronid?! Ei saa.
Hilisel kevadel on omad plussid. Kastanid, sirelid – kõik õitses. Liita siia veel murulõhn... Õhk oli nii rammus, et ei jaksa hingatagi sisse kõike seda elujõudu.