Seekord läks vist enamik auru olme peale: mis sa sööd ja kui suure külma ja mustuse üle elad ning kuidas teha kaugtööd, kui ei ole elektrit ja internetti.
Kummaliseks läks asi tagasi jõudes. Ma pole kunagi nii rahuliku südamega Eestisse tagasi tulnud. Õnnetunne oma lähedastest ja kui lihtne elu meil siin on. Kui tavaliselt kaob reisiõndsus paari kodus magatud ööga, siis seekord ma ei saanudki nagu reisist välja. Mõtted käisid sama radu pidi edasi. Hea, et mul oli käepärast inimene, kellega neid teemasid arutada ja selgitusi otsida.
Kõik mu sees pulbitses. Mulksus. Kas tõesti muutis hõre õhk mu molekule? Lõhverdasin, kui vähegi võimalus anti, aga reisimuljeid kirja ei saanud (tegelikult ootan siiani Kadri tarku raamatuid ja Katsi pilte). Keskendumisvõime ja püsivus null. Tagantjärgi blogimisega on nüüd täiesti plindris muidugi.
* * *
25. aprilli maavärina uudis lõi ka minu pinna kõikuma.7,8 magnituudi ei ole tegelikult ülemäära tugev, kuid vaid 15 km sügavusel asunud epitsenter raputas maapinda kõvasti.
Sain aru väljendist, et miski nöörib kõri – täpselt selline tunne oligi.
Mis on saanud mu uutest sõpradest, mis on Nepalist alles? Muidugi tegin maavärinast oma ihu-uudise, vaatasin ära kõik laviinivideod ja õppisin pähe tagaotsimiskuulutused. Hoidsin hukkunute arvul pea et reaalajas silma peal. Ja kui siis selgus, et eestlane hukkus just nimelt Langtangis, kus meiegi käisime... Ja et Bridimi ja Langtangi küla on maatasa... Siis ei saanudki väga enam kontrollida, mis pilt mul silme ees jookseb. Kõik oli veel nii värske, asjadel veel Nepali lõhn küljes.
Niiviisi võib lolliks minna.
Aga nagu üks kauge sõber ütles mu kurvastuse peale: „Mis parata, see on emake Maa. Kõik, mida sa teha saad, on palvetada nende inimeste eest.“
Kammisin siis läbi tuhanded reisipildid ja ladusin Facebooki ligi 200pildilise albumi. Sain nendele inimestele ja kohtadele rahulikult otsa vaadata ning käisin teekonna uuesti läbi, et auru välja saada ja nukratest mõtetest lahti lasta.
Nepalis valitses juba enne maavärinat parajalt maavärinajärgne olukord. Pealinnaski pole 24h elektrit, möllab kaustikumajandus, kraanivett ei usalda, hotellis saab roti käest hammustada ja 70 km läbimine on päevatee. Hellikul läänlasel läheb juhe (alguses) kokku, kuid tegelikult on see „lihtsalt Nepal“.
Saamatu valitsuse teema tuli ka siis aeg-ajalt jutuks. Näiteks, kui Turkish Airlinesi lennuk 4. märtsil Katmandu lennuväljal rajalt välja sõitis ja seda sealt eemaldada ei suudetud ning lennujaam neli päeva suletud oli. „Korvamatu kahju Nepali majandusele, mis sõltub turismist ja välismaal tööl käivatest nepallastest,“ kirjutati meedias. Iga päev suundub tuhandeid noori mehi Katari, Malaisiasse, Saudi Araabiasse ja teistesse riikidesse tööle (kuigi nad ei pruugi isegi aru saada, kuhu nad täpselt teel on). "The chaos that followed the four-day closure of Nepal’s only international airport after a Turkish Airlines Airbus veered off the runway on 4 March only reconfirmed what everyone always knew – it is one of the worst airports in the world." Jutt ise SIIN.
Kõike seda arvesse võttes, ei olnud vaja imestada, kui uudisseksikuselt domineerisid Everesti turistid, lennujaam/toll ei suutnud abisaadetisi vastu võtta, päästemeeskonnad ja abi ei jõua küladeni, valitsuse suunas lendab kriitikanooli. Pikka aega räägiti peamiselt Katmandu kahjustustest, enne kui hakkasid tulema signaalid külade kohta, mida enam väidetavalt olemas ei ole. Hukkunute arv tänaseks ületanud 8000 piiri. Vigastatuid 17 000. Aga näiteks ainuüksi Langtangi orus arvatakse veel paarsaada surnukeha rusude all olevat.
Distantsilt sündmusi jälgides lisandub alati omamoodi paanikakoefitsent. Mõned infokillud, mis väljutasid minust hirmsaid häälitsusi:
* UNESCO maailmapärandi hulka kuuluvas Bhaktapuris väidetavalt pooled elumajad saanud kahjustusi ja 80% templitest.
* Ühe Taani alpinisti arutlus neli päeva pärast värinat: kuidas saaks jätkata Everesti tippu minemist ja ületada Khumbu jäälahvandus (The first problem we need to address if we want to climb is to find a route up through Khumbu Icefall, a task that is normally done by a special group of Sherpas called "Icefall Doctors"). Sellest plaanist ta siiski loobus, panustas nüüd kohalike abistamisele ja nüüd tagasi kodus. Tema tegemistel saab silma peal hoida SIIN.
*Ja kõige hirmsam: video, mis näitab, et u 400 elanikuga Langtangi orus tuli lisaks laviinile alla terve mäekülg ja poolpüsti jäi vaid üks maja. Täpsemalt saab lugeda ja vaadata SIIT.
Täna sattusin ka eestlaste video peale, vaata SIIT. Ja SIIN on üks klipp sellest, kuidas maa alla sajab. Võite ise guugeldada neid uudiseid ja klippe, mul vaimne tervis ei kannata rohkem neid linke ette sööta.
* * *
„Meie mees Katmandus“ ehk Allan kirjutas juba päev pärast värinat, et üldine olek on OK (aga ka: „Olin eile majas, kui suurem tõuge hakkas - tõesti oli väga raske välja saada. Maapind liikus 1 meeter ühele ja teisele poole. Tulime hotelli kodu lähedale. Magatakse väljas.“)
Rahva kokkuhoidmine sellisel raskel ajal teeb südame soojaks nagu ka terav kommentaar USA suure abisaadetise uudise all: „Kas nad ikka teavad, et meil naftat ei ole?“
Kandjalt Nonolt tuli ka täna lõpuks teade, et tema ja tema perega on kõik korras, aga magavad tänaval ja eile lõpuks toodi riisi, sest Langtangi tee tehti lahti. Loomulikult teatas ta ka Nepali rahva nimel oma tungiva rahasoovi. Raha on ta erinevate nippidega nuianud juba me tutvuse esimesest päevast alates. Meie oma „tai pruut“, aga see selleks.
Eks ma tegelikult hoian uudistel ikka silma peal. Kuue nädala pärast algava vihmahooaja pärast on praegu peamine ülesanne telkide laialijagamine (nii 800 000 inimest on koduta) ning puhta vee ja vetsude teema, et ära hoida suuri haiguspuhanguid (koolera jne).
* * *
Kui eelmisel aastal tegi Kadri Sumatra kohta kliima ja maakoore kohta süvaanalüüsi, siis seekord meil küll midagi jutuks ei tulnud. Korra küll mõtlesin, et huvitav, kas Nepalis maavärinaid on.
Aga nüüd mõtlen päris palju kõige peale. Jõuda kohale 2 päeva enne türklaste lennuäpardust ega pidanudki libisema BBC ekraanil, jalad harkis, seal lennuki liugteel. Kuidas sattus see ajastus nii, et õnnestus näha ja kogeda nii paljut, millest kolme nädala pärast oli järel küpsisepuru. Kui oluline osa sajanditevanust kultuuripärandit haihtus 80 sekundiga.
Milline õnn on olla hoitud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar