Orang rimba - moodsa aja hambus

Indoneesias laiuvates vihmametsades elab mitmeid nomaadseid rahvaid, kes elatuvad küttimisest ja korilusest.
Sumatral kutsutakse neid neid liikuvaid animistlikke hõime kubu'ks. Malaisia keeles keeles tähendab see termin kindlust või pelgupaika ehk siis metafoor sellest, kuidas metsarahvas hoiab eemale valitsevast ühiskonnast ja islamimaailmast. Kubu on väga negatiivse varjundiga – kui keegi end ei pese või pole kõige targem, kutsutakse teda kubuks. Nii et viisakas on öelda nende rahvaste kohta sana.
Kunagi olid sellised hõimud Indoneesia alal väga levinud, ent rahvusriigi teke ja moodne elu on laialipaisatud ja omaette elanud rahvakilde jõudsalt kaotanud.

Orang Rimba hõim elab Jambi provintsis Kesk-Sumatral umbes 30 000 km² alal. Erinevatel andmetel on neid 2700-3500 ja nad elavad väikeste gruppide kaupa.
Orang rimbat võib tõlkida kui metsalapsi, metsa- või džungliinimesi. Mets on nende kodu ja peavad end osaks loodusest. Kuni selleni välja, et magavad vahel lageda taeva all nagu muiste. Jumalad avalduvad neil metsloomades (mis muidugi ei välista, et grisli või krokodill neid kunagi ei ründaks).

Isolatsioonist veel suuremasse isolatsiooni
Rimbade põlvest põlve edasi kandunud tavad ei ole suurt muutunud, küll aga neid ümbritsev keskkond.
Näiteks varsti neil polegi enam kuskil elada, sest vihmametsa hävitatakse Indoneesias nii metsikult, et seda on valus vaadata.
1970ndatel hakkas Indoneesia valitsus oma rahvastikurändeprogrammi (transmigrasi) raames teistelt saartelt tooma miljoneid maata inimesi väheasustatud Sumatrale, kus nad said kahehektarilise maatüki. Alguses elati kõrvuti. Toitu jätkus.
1980ndate lõpus tuli uus ja veel suurem probleem – valitsuse heakskiidul hakati hoogsalt rajama õlipalmiistandusi. Istanduste ala üha suureneb.
Ebaseaduslik lageraie on Indoneesias väga suur probleem. Sumatrat läbiva Trans Sumatran Highway ehitamisega kaasnes veelgi parem juurdepääs metsadele.
Vihmametsa mahavõtmine mõjub rimbade kultuurile laastavalt: kaob mets, kaob ka hõim. Sest kogu nende elu ja mütoloogia põhineb metsal ja nii nende kultuuriline identiteet kaob.
Rimbad ise on seejuures rahumeelsed ja hoiduvad konfliktidest. Nad ei hakka vastu, vaid liiguvad sügavamale džunglisse.

Nüüd rimbade kohta tausta lugedes (indoneesia keelest Google Translatega) leidsin muidugi ka lause, et džunglisse ei igaüks ei pääse ja lisaks on see ohtlik metsloomade pärast. Rimbad paistavad olevat praegu veel abiorganisatsioonide, antropoloogide ja fotograafide pärusmaa, niisama untsantsakate kirjutisi silma ei eriti torganud.

Kutsumata külalised
Et olime eelmisel päeval juba 12 tundi sõitnud, oli viimane jupp üsna lühike. Kõigepealt pool tundi mööda (autoga) läbimatut külateed. Seejärel keerasime ühe hüti juurest džunglisse, kus tuli veel nii tunnike kõndida. Teejuhiks antud Kuningapoeg* kõndis ees mööda vaevumärgatavat rada. Ojast üle ja edasi mäkke. Kaanid tulid jalgade külge. Natuke oli kahtlane tunne, et kas me üldse kuhugi jõuame või veetakse niisama kergeusklikke metsa.

Poolel teel tuli meile vastu kaks poissi kes tervitasid viisakalt kättpidi, pannes siis käe Indoneesia kombe kohaselt rinna juurde. See näitab, et oled südamest teretulnud. Aga kuna keelt ei oska ja muust ka suurt aru ei saa, ei tabanud ma ka ära, et need olidki rimbad.

Nüüd pildilt näen küll, et niudevöö kalts paistab riiete alt. Aga säravpuhtaid parteisärke küll ühelt metsahõimult oodata ei osanud, kuid tundub, et nad olid just suurema laari kätte saanud.

Ühel hetkel võttis Kuningapoeg mandikoti enda selga ja hakkas hõikuma.Vastuhõige. Üsna varsti ilmus matšeetega võsa läbistav naine nagu amatsoon. Suur hirm oli naha vahel. Hiljem saime teada, et naine oli Kuningapoja vana tuttav, sest nad olid kunagi lähestikku elanud.

Raiesmiku veerel asusid algeliselt püstitatud hütid, kus elab 4 peret  (u 30 inimest). Õhus oli lõkkesuitsu ja kärbseid. Lääne puhtusestandardite järgi on see paik kole ja räpane. Meenutas väga filmi "Beasts of the Southern Wild", kes on juhtunud seda nägema. Ainult et vaatepilt oli palju metsikum.

Mehed olid jahil. Kodus olid kuningas ning naised-lapsed. Väidetavalt on ühel mehel on 5-7 naist ning kõik naised on omakorda ka kuninga omad.

Selle rimbagrupi kuningas.

Naispere piki palki.

Nad jälgivad iga me liigutust varjamatu tähelepanu ja umbusuga ega naerata. Valged jalad ja roosad küüned võivad tõesti veidrad olla.
Sisuliselt ainuke reegel on see, et me ei tohi lapsi hirmutada ja nutma ajada. Istume vagusi puutüvel ja hirmus ebamugav on olla. Oli meil vaja siia tulla!

Lapsed näpivad giidi antud vahvlipakki ega oska seda avada (mis näitaja see nüüd väga on, sest eestlased ei osanud ju Kalevi komme ka vahepeal kätte saada). Kommipakk on aga juba lahti ja kommi hävitavad nad masinliku kiirusega. Paberihunnik maas aina kasvab. Samas on nad pelglikud, poseerida ei taha ja sööstavad pildistamise eest põõsast hütti nagu pesapallis. Kiired jalad ja matšeete käsitsemise oskus on ju neil ju ellujäämiseks olulised.

"Tomorrow will be better" ütleb kiri ühe rimbapoisi seljal. Tema jalg on püütonikägistusest muljutud.

Rimbad on palju jõulisemad kui metsaväline rahvas. Eriti torkavad aga silma suured jalalabad. Vaid üks laps on alasti, paar tükki niudevööga, teiste välimus külaelanike omast küll ei erine. Ühe antropoloogi märkmeist võib lugeda, et rimbad teavad, et neid peetakse teisteks madalamaks ning kaasaegse eluga kohandumine ja riided on üks viis, kuidas nad püüavad end paremas valguses näidata. Seepärast kannavad samasuguseid riideid nagu meiegi, sest nad teavad, et niudevöö viitab harimatule, madala arengutasemesega räpakale elule.

See naine vahetas oma rohelised dressipüksid seeliku vastu.

Mida teha? Piinlik on niisama passida ja vahtida. Ma ei teagi, mida ma ootasin. Metslaste teemaparki? Et nad tutvustavad ennast, kutsuvad lauda, laulavad ja nülivad mu silme ees karu?
Kas peaksime hakkama demonstratiivselt prügi korjama või hambaid pesema? Ega neid palju pole enam alles jäänud. Juba 20ndates on nad siin juba üsna hambutud peamiselt üliagara suitsetamisharjumuse tõttu. Suitsetamine on sügavalt nende traditsioonidesse juurdunud: „Suitsetamine toob surma, aga kui sa ei suitseta, sured sa ikka“.
Suitsetama hakatakse varakult (umbes kaheksa-aastaselt), sest see on mehelikkuse ja suguküpsuse sümbol. Džungliseaduste järgi näitab suitsetamine, et tegu ei ole enam orjaga (lapsega). Seejuures peab suutma endale ise külas sigarette hankida; vanematelt küsimine ei ole hea toon. Samas on tegemist on tõsise probleemiga, mis põhjustab hingamisteede haigusi ja tuberkuloosi.
Levinud on ka nahahaigused (putuka- ja loomahammustuste ja puuduliku hügieeni tulemusena) ja malaaria. Happeliste puuviljade söömine põhjustab kõhuhädasid.
Näiteks on paljud surnud kõhulahtisusse, sest palmiõlifirmad reostavad jõgesid. Šamaanid ei oska aga verise kõhulahtisusega midagi pihta hakata, sest varem pole seda probleemi olnud.
Giidi sõnul on maagia rimbade elus tähtis osas. Kui täpselt uurin, saan selgituseks, et kui mees tahab naiselt last, siis kasutatakse magic'ut. Võta siis nüüd kinni, mida selle magic'u all mõeldakse.

Lihane toidulaud
Metsa vähenemine kitsendab ka rimbade toidulauda – loomakasvatus on neil keelatud. Seega korjavad puuvilju ja kütivad loomi (mets- ja okassigu, kilpkonni, hirvesid jne).

Lugesin Green Peace'i artiklist, et nende teada ei küti orang rimba inimesed näiteks kunagi kaitsealust Sumatra tiigrit.
Kala püüavad rimbad ka. Selleks kasutavad nad näiteks ka puukoorest ja -juurest tehtud keskkonnale ohutut mürki.

Üldiselt öeldakse, et nad rahaga ei arvelda, vaid teevad vahetuskaupa (peamiselt puuviljad soola, tikkude jms vastu), aga usun, et kindlasti kasutavad nad juba raha ka.

Tänapäevase nomaadi põhivarustusse kuulub ka pealamp.

Jahi- ja tööriistad on primitiivsed ning seejuures on eriti kummaline ja ootamatu näha metsausku hõimu juures mootorsaagi.

Orang rimbad on hakanud nälja sunnil metsa raiuma, et kasvatada suhkruroogu, tapiocat, kummipuud ja teisi põllukultuure.
Puuderaiumine ei ole neile aga tegelikult vastuvõetav. Näiteks kui laps sünnib pannakse nabanöör puu alla (ei saanudki aru, kas puu istutakse või juba kasvab). Seda puud kutsutakse elupuuks - püha puu, mis kasvab koos lapsega. Igale sünd tähendab üht puud. Kui keegi elupuu maha raiub on see suur, suur vägivald nagu tapaks inimese.

Vahepeal on kuulda hõikumist. Mehed tulevad jahilt. Kõik on elevil ja jooksevad neile vastu.
Kuigi kirjutatakse, et mehed on julgemad ja naised end eriti ei näita, oli meil just vastupidi. Naised rivistasid end üles, kuid jahilt tulnud mehed näole ei andnudki. Neil olevat olnud piinlik, kuna neil polnud riideid seljas.

Uut elupaika asutakse otsima siis, kui toit lõppeb või gruppi tabab õnnetus või surm. Haua juurde jäetakse koer kaheks kuuks valvama. Vanasti püüti haud jätta endast võimalikult kaugele. Näiteks liiguti edasi viis aastat – nüüd polegi enam võimalik nii kaugele minna. Uut elupaika minnakse otsima ka siis, kui jahiloomad otsas või laps jääb haigeks (laps jäetakse surema).

Mahajäetud laagripaik.

Rimbade tulevik (kui seda üldse on)
Giid küsib, mis me nähtust arvame ja ütleb, et tal on lastest kahju. Mul on pigem kahju näha, kuidas need alatoidetud hinged kommi ja keetmata kiirnuudleid sisse ahmivad.
Väga suure tõenäosusega ootab seda hõimu hääbumine. Industrialiseerumise ja tarbimisühiskonna pealetung ei jäta lihtsalt muud võimalust. Riideid nad juba kannavad, mõned sõidavad mootorrattaga ja räägivad mobiilliga. Osad pered on metsast välja tulnud ja usku vahetanud, et ellu jääda. Teised on hakanud metsa langetama või kummi koguma.

Indoneesia valitsuse poolt rimbade probleemi lahendamiseks mingit poliitilist huvi ei ole. Paljusid rimbasid riigi silmis ei eksisteerigi, sest neil ei ole püsivat elukohta ning animism ei ole ametlikult tunnustatud religioon. Pole isegi täit selgust, mis ametkond peaks rimbadega tegelema. Seni on taolised hõimud pelgalt statistika, mis tuleks liita normaalsete kogukondadega.

Inimõiguste aktivistid ja organisatsioonid usuvad, et rimbade tuleviku võtmeks on haridus. Kui nad oskaksid lugeda ja kirjutada, ei saaks väljaspoolt metsa sekkuvad osapooled neil nii kergesti nahka üle kõrvade tõmmata.

Tagasi minnes tulevad meile taas vastu kaks orang rimba poissi. Nad on käinud maha päevatee, et tuua külast jackfruiti (eesti keeles jaka ehk erilehise leivapuu vili). Kui nad mööduvad, oskan ära tunda iseloomulikku kirbet lõkkesuitsulõhna.

*Muidugi selgus, et Kuningapoeg ei ole tegelikult kuninga poeg, aga lasta ta jutu ilu huvides olla edasi.