Padavai Padangi

Eelmises postituses oli juttu Saarnakist. Varsti asun ma teele hoopis pirakama S-tähega saare poole. Sumatra on lausa suuruselt kuues saar maailmas.

Aasia-mõte tabas mind 22. augustil 2013 Hiiumaal. Tahtsin äkki uuesti tunda ebamugavusi, sõita 15 tundi rongiga ja mitte millestki aru saada. Ootamatu, sest isegi nädalavahetuseks Tartusse või Pärnusse sõites tahaks ma tegelikult ööseks koju tagasi jõuda.

Samal päeval sain ka kaks võimalikku kamraadi.
Tore mõte küll, aga kuhu minna?! Reisikoosolekutel käisid läbi Nepaal, Mustangi kuningriik, Põhja-India ja pikka aega oli favoriidiks Sumba saar Indoneesias.
Ometi hakkas nende paikade taga olnud +märgi vertikaalne pulk aegamööda kaduma: külm, vihmane või keeruline kohale saada.
Nii see Sumatra tordi seest äkki välja hüppas ja enam ära ei läinud.
Kui guugeldada, et „what to do in sumatra“, ei tule vastuseks mitte top10 saite, 216 või 163 atraktsiooni. Oma 30päevase Indoneesia viisa tuulutame ära Lääne-Sumatralt Padangist järjest ülespoole minnes. Kokku pool saart, samas kui teised kappavad selle ajaga pool Aasiat läbi (kui mitte terve).

Mu reisikaaslane Kadri on teinud ära põhjaliku eeltöö: mitu vihmapiiska, tsunamit ja maavärinat peaks meid sel ajal tabama.
Tuleb tunnistada, et juba jaanuaris ostsime ka ühe siselennu pileti - nii põhjalikku planeerimist pole enne nähtud. Ja tuleb ka tunnistada, et see oli minu ärgitusel.
Kadri küll arvab, et mina kui napilt üle 30 peaksin veel muretut plikapõlve pidama ja mitte muretsema nagu küüniline vanainimene (41), kuid aeg on oma töö teinud. Natuke väga hea meel on kuulda ka, kui Kadri kilkab: „Tiiu, sa üllatad mind!“
Ta ju mäletab mind aastast 2009, kui ma esimest korda välismaale sain. Pole ime, et ma käitusin tollal arutult/muretult nagu klassiekskursioonil teismeline. Aga ma olengi väga hiline ärkaja kõiges, mis puudutab elu (olen selle ajaga läbinud ka umbes sama pika kulinaarse rännaku ja lapsi mul ikka veel ei ole).

Mu peamised peavaluteemad:
1) riided. Kuidas hipistuda moslemisõbralikult? Võin sel teemal Tallinna kaubandusvõrgus ja oma riidekapis näidistuure teha.
2) kas maailm üllatab mind? Kas jõuda selleni, mis mind vaimustaks? Kas ma ületan ennast või mägesid?

Igatahes saate hakata jälgima, mis riietega seda vaimustavat taga ajan. Küllap üllatab see mind ennastki.

PS. Üks asi ei üllata aga üldse  - märtsi lõpus lähen jälle suvilasse. Vana hea Cherating, mis on minust juba kolm korda parema inimese teinud (tundepuhang nr üks, tundepuhang nr kaks, tundepuhang number kolm).
A ja oma maisest armastusest Uus-Meremaast kirjutasin jaanuarikuu Anne & Stiili reisirubriigis. Ja kas mul läks silm märjaks (jälle!), kui Uus-Meremaa koondis olümpia avatseremooniale marssis?