Meie isehakanud sõber Paolo sokutas end ka auto peale. Ise ta küll puhkis, et tema sõidab alati kohalike bussidega, aga seekord teeb erandi. Kohalikke busse oleks kohalesaamiseks vaja olnud kolm. Kuuma ja kottidega niiviisi seigelda tundus ka mõttetu, ka hinnas poleks võitu olnud.
7-seater või public car on sisuliselt takso konkreetsesse sihtmärki koos võõraste inimestega. Juht osutab ühtlasi ka kullerteenust. Seitsmetunnine sõit läks maksma 100 000 ruupiat inimese kohta. Meid oli neli.
Vahemaa pole iseenesest pikk (180 km), aga see-eest mägine, nii et sellistel teedel on 60 km/h juba pöörane kihutamine. Arvestades veel seda, et KOGU aeg tuleb kellestki mööda sõita ja keegi tuleb vastu ka.
Ma selle public car'i ärimudelile päris hästi pihta ei saanud. Tee peal oli meil politseireid. Umbes nagu „Kõik puhuvad“ - kõik peeti kinni.
Aga mitte et kedagi häirinud lahtised turvavööd - need ei käinudki kinni. Ei. See oli kohaliku politsei palgapäevaeelne rahateenimisviis. Ma ei ole sellist avalikku pistisevõtmist näinudki. Juht peatas auto ning otsis välja juhiloa, autodokumendid ja libistas endale raha pihku. Politseinik uuris pabereid. Juht tegi juba nõksaka, et raha anda. Politseinik ei reageerinud. Alles hetke pärast surusid nad kätt. 100 000 ruupiat vahetas omanikku. Sõitsime paarkümmend meetrit edasi järgmise politseiniku juurde – sama teema, aga seekord oli summa 350 000. Kuigi istusin ees ja nägin kõike väga lähedalt, pildistada siiski ei julgenud. Saan aru, et kohalikele on see politseibosside kümnisekogumise viis enesestmõistetav, a no väga tülgastav oli seda näha. Kusjuures peale politseinike polegi näinud, et keegi siin päikseprille kannaks.
Teed olid heas korras ja ümbritsev eluolu nagu ikka. Sekka teeistandusi ja riisipõlde, tee-ehitust ja elamuarendust. Lapsed, kanad ja koerad asjatavad tee ääres, kui mitte öelda, et peal. Ja kõik elus.
Rahvas tundus olevat äärmiselt toimekas, kõvad põllupidajad. Maalapid on imepisikesed, aga seitset sorti põllukultuuri kasvab kohe ukse all ja üllatavalt palju ilutaimi ka. Nad ise ütlevad oma põllumajanduse kohta „garden“.
Kerinci orus asuvasse Pelompekki jõudes oli giid meil vastas, aga Paolo ei tahtnud üldse autost välja tulla, sest avaneva vaatepidi tõttu kahtlustatas ta, et meid valesse kohta viidud. Idülliline mäestikuorg vs tuuline kolgas. Iga tahes sõitis ta edasi midagi kaunimat otsima.
Tegime jalutuskäigu peatänaval ja tõmbasime inimesi toast välja nagu magnetiga. Enamus teretasid meid (Hello Mister!). Kadri ütles selle peale, et kas ma ise ei vahiks, kui Tallinna tänaval elevant kõnniks.
Väga sümpaatne on näha, kui iseseisvad ja asjalikud need lapsed on.
Kerinci rahvuspark, mille territooriumil me asume, on Sumatra suurim rahvuspark (15 000 km²). Lonely Planeti järgi turismiinfrastruktuur puudub, aga meie oleme igatahes kohal.
Ööbimine Gunung Tujuh' külalistemajas nagu mainitud (100 000 ruupiat kahene tuba). Teisi külalise peale meie ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar