Bukittingi ja Minangkabau külad vol1

Jambi džunglist lasime end sõidutada Bukittinggisse, mis on u 90 000 elanikuga Lääne-Sumatra linn. Bukit on mägi ja tinggi on suur ehk siis linn asub 930 meetrit üle merepinna. Õhtul panime ikka pika riide selga.

Ööbisime Orchid Hotelis ( kahene tuba150 000 ruupiat). Arvatavasti võlusid meid ära meid kaks valget turisti ja voolav soe vesi. Nädal aega polnud meil ju kumbagi (ja tekkis juba kerge inimpelgus).
Ei tea, kus Lonely Planet magas või oli jälle vaja hulk kasutamata omadussõnu teksti toppida, aga midagi ilusat ja puhast see hotell nüüd küll polnud. Nii et kui keegi sinnakanti satub, uurige parem kõrvalasuvat Kartinit. See on muidugi mošeele veel lähemal, aga nagu elu jälle näitas – kõigega harjub. Kui mitte esimesel, siis kolmandal ööl ikka. Bukittingi on muide niiviisi mošeedega kaetud, et lärmist ei olegi pääsu.
Väga meeldiv asjaolu oli aga laiem toiduvalik kui riis ja õlis kärsatatud kana, mis ei kuulu kunagi mu esimeste eelistuste hulka.

Hommikul tuli Kadri erutunult tuppa - kaks paari olevat all rääkinud, mis tuure tasub võtta, aga tal polnud aega pealt kuulata. Hiljem selgus, et need inimesed polnud linnast välja läinudki.
Tegime ka väikese jalutuskäigu. Ahmad Yani tänaval on ATMid ja toidukohad (millele õhtul lisanduvad veel liikuvad toitlustusasutused), käisime turul (Pasar Atas, kus oli väga esinduslik linnupuurivalik) ja linna sümboli, kellatorni juures. Sellest on mul ainult üks vildakas foto, küll aga tegid meist karjakaupa pilte kohalikud kooliõpilased.

Jalan Ahmad Yani.

Järgmiseks päevaks võtsime endale giidi, kes tutvustaks meile ümbruskonda (päevane autotuur 250 000 ruupiat inimese kohta). Giidiks oli Roni, kes sõidutas ja söötis meid täpselt niiviisi, nagu ma üht ideaalset päevatrippi ette kujutan. Teda ma soovitaks küll. Muidu tikub ikka igast mehi ligi, kes tükikest su rahakotist tahavad (istud maha, varsti tunned kellegi pilku kuklas, mis jääb omakorda sinu pilku ootama jne).

* * *
Minangkabau hõimu puhul mainitakse enamasti esimesena ära, et asjad käivad seal naisliini pidi (kuna me siis tegeleme ainult maailma kõige-kõigemaga, siis olgu öeldud, et minangid on suurim rahvakild maailma, kus elu käib emasliini pidi). Kinnivara ja maa liiguvad emalt tütrele. Usu- ja poliitilised teemad on aga meeste katta.
Wikipediast võib lugeda, et minangid pööravad väga suurt tähelepanu haridusele ning tänu sellele kuuluvad nad äri- ja poliitilisse eliiti kõikjal, kuhu nad rändavad.
Meile öeldi lihtsalt, et minangkabaud on kõvad kaupmehed. Peaaegu sama kõvad kui hiinlased. Minangi inimesi elab Lääne-Sumatral u 4 miljonit, mujal Aasias 3 miljonit.

Minangkabau kultuuri väljapaistvaim osa on sealne arhitektuur - tornidega majad. Mida rohkem torne seda rikkam. Eks me muidugi teame seda ka 1990ndate Eestist.
Majapildid on minu arust kõige igavamad üldse ja ikka uhasin ma neid teha. Mingi piirini. Kadri näitas siiski viisakamat palet ja pildistas vaguralt iga kord, kui giid ütles, et pildistage nüüd. "Lihtsam on see klõps kiiresti ära teha ja saab edasi sõita, kui hakata vaidlema või keelduma," ütles ta. Vot kui mõistlik reisikaaslane. Minust ei saa kunagi sellist.

Kui väga uhke maja kohta küsisime, et mis see on, tuli vastuseks: "Eramaja." Ja selgituseks, et paljud minangkabau inimesed ajavad Javal äri ja saadavad raha koju.

Kui oli kohe ERITI uhke maja ja mošee moodi see polnud, siis me teadsime juba ise, et tegu on ametiasutusega.
"Korruptsioonimonumenti tahate näha?" küsis giid.
Oijah, metsa vahel troonis hoonetekompleks nagu oleks keegi liivakarjääri veerele Disneylandi hakanud ehitama.

Teisel pool teed oli samalaadne moodustis. Pakuks, et meie mõistes oli see vallamaja. Oijah-oijah.

Närvide rahustuseks vaadake parem riisipõldude pilte. Riisikasvatamine tundub mulle nii raske töö, et mul polnud mingisugust isu seda ise proovida. Samas on mul peas nüüd sellised faktid, et orgaaniline riis annab ühe saagi aastas, GMO kolm saaki; igakuise sissetuleku saamiseks pidavat kavalpead iga kuu natuke seemet mulda panema.
Internetist leidsin sellise lause: vulkaaniline tuhk ületamatu väärtusega mullaomaduste parandaja ning mulla taastootja. Ja Sumatral on 35 aktiivselt vulkaani.

Esimene pikem peatus oli kohvipaus, aga kopi luwakist ehk nn kassikakakohvist ja paarist teisest maitseelamusest teen eraldi postituse. Ühtlasi hakkasin ma sel päeval koostama folderit "Ma ei tea, mis see on, aga ma sõin seda".
Samuti põikasime sisse mitmete ametimeeste juurde. Jälle eeldasin millegipärast talumuuseumilaadset etendust, aga külastasime täiesti tavalisi töömehi. Ei mingit tsirkust.

10 aastat tagasi maksis tellis 25 ruupiat, nüüd 1500. Majaehitus maksvat 40 000 eurot, pulmad 3000 eurot (täiesti kontrollimata andmed). Võrdluseks: keskmine kuupalk on u 2,2 milj ruupiat (u 140 eurot).
See siin on tapioca (maniokk):

Tärkliserikastest maniokimugulatest (cassava) valmistatakse krõpsusid - krupukit (krupuk kampung;  krupuk putih). Roosa värv saadakse... toiduvärvi lisamisel. Tainapätside vormimine käis rütmiliselt nii raju värvilise krapi üürgamise saatel nagu oleks muusikavideosse sattunud.

Duriani  proovisin ka lõpuks ära - kõige enam meenutas see mulle rääsunud praeliharasva, mis pole juba iseenesest halb, aga puuvili võiks siiski veidi teisiti maitsta.

Jack fruit ehk jaka:

Kakao:

Nelgikuivatamine:

 Nelk ei kasvagi Santa Maria tehases, vaid sellise mittemidagiütleva puu küljes:

Sumatra kõige teravam tšilli (mille nimi meelde ei jäänud):

Ja õied, mille näksimine vaigistab valu:

Beetlipähkel:

Lõuna Harau orus. See on muide Sumatra kõige viisakam kaljuronimispiirkond. Tõeliselt rahulik paik ja esimest korda tuli tunne, et ma võiksin Sumatral elada.

Pärast lõunat viidi turistid pecak'iga ujuma.

Et valge inimene, iseäranis veel valge paljas naine ärataks siin väga varjamatut tähelepanu, pidime end smugeldama salakose juurde. Ja jälle pidin ma vapralt sammuma võsas, millesarnasesse ma Eestis eales ei astuks, sõnajalapärg peas.

Kosk polnud nüüd teab mis iludus, aga kuival ajal käib seegi. Fotoaparaadi ajas me kiiskav hele nahk igatahes lolliks.

Tagasiteel tabas meid aga väga muserdav vaatepilt - näljane ja janune gibbon. Kusjuures see peaks olema kaitsealune loom, mille arutud inimesed on puuri pistnud. Jootsin talle oma vee.