Sakslastega kuurordis

Toba järvel ja Samosiri saarel ma pikalt ei peatuks, kuigi meie peatusime seal pea nädala.
See oli see nädal, mil ma lubasin mitte midagi teha. Sealsed tingimused paitasid mõnusalt mu valget keha ja elamustekeerises aju. Sain lõpuks ometi saata Kärdile normaalseid puhkusepilte, mille peale ei peaks ta ütlema "Jeesus!".

Oleme maailma suurima ja sügavaima vulkaanijärve keskel.

Öömaja valides hakkasime neid vapralt läbi kammima pärast horror-bussisõitu keskpäevase päikese käes. Inimeste energiavarud ikka üllatavad ja meeldiv, kui avalduvad ka sellisel hetkel. Sest Lonely Planetis ja Tripadvisoris olime teinud küll kõva luuret, aga reaalsus oli taaskord kulunud ja haisev. Kui muidu oli juba enam-vähem, toimus õue peal saksa perekondade pillerkaar. Sumatral oli üldse palju sakslasi ja Samosir oli samm edasi - Kleines Deutschland, ma ütleks.

Üks tee ääres asjatanud ameerika vanamees soovitas meile Romlani: „Puhtad toad ja head madratsid – teile kindlasti meeldib. Toit on ka väga hea ja see pole mitte vähetähtis.“
Vastas tõele. Külalistemaja sakslasest omanik tunnistas, et see on tal ka umbes 30 aastat aega võtnud, et toad puhtad püsiks ja asjad jookseks. Ma ei imesta.
Maksime järvevaatega toa eest 120 000 IDR/öö (7,5 eurot kolme peale). Toba kant ON odav.
Romlanis oli hulgi üksikuid vanamehi ja muid sakslasi. Nad olevat kõik püsikunded, aga sel aastal olevat juhtunud, et kõik on korraga platsis. Ujusid, lugesid ja pruunistusid.

Et mitte üle pingutada, oli meil igaks päevaks üks SUUR tegevus: Karini ootamise päev, naistepäev, turupäev, šoppingupäev, kodune päev, postkaartide päev.
Ja kes teist on kaardi kätte saanud? Kurb-kurb, mul oli veel tohutu süsteem, kellele missugune kaart läheb ja sissekirjutamisele kulus kogu mu loominguline energia. Ja öeldi veel, et nende markidega lähevad ainult sealt saarelt kirjad laiali. No tutkit – ligi kaks kuud on juba postitamisest möödas.

Ma ei liialda, aga suurema osa päevast moodustas söömine. Kõigepealt kolme tšiki sättimine, siis toidu ootamine umbes tund, nii et suurema nälja puhul võtsime mängukaardid kaasa. See pikk ooteaeg kehtis ka mujal Sumatral, kui ei pakutud lihtsalt kana ja riisi.
Keegi oli Tuk-Tukis menüü välja mõelnud ja kõigis toidukohtades sisuliselt copy-paste toidukaart. Näiteks oli kõigis kartulisektsioon rösti ja muu sellisega. Väga veider.

Ketšupipudel varjab üht väga tavalist tegevust Sumatral: tellimuse paneb klient ise kirja.

Grillitud järvekala Tuk-Tuki parimas restoranis Jenny's.

Kõht täis, võis koju kotile kobida - seltskonnaelu saarel puudus. Erandiks kuurilaadsed ilmetud putkad, kus kohalikud puskarit kaanisid.

 Mingit kohavaimu Toba ääres ma küll ei tabanud, selline täiesti karismata koht. Arvatavasti haihtus see nendesse tühjadesse ja kohati megasuurtesse resortidesse, mis külge-külje kõrval rannikut palistasid. 

Mereinimesena pole mul järvede vastu kunagi sümpaatiat olnud - sääski ja soppa on need mu jaoks tähendanud. Tobas polnud neid ka (järv on kuni 500 meetrit sügav ka, nii et jalad mutta ei ulatunudki).

Kõige elusam oli üks vene baaba, kes meil seal oma tütrega puhkas ja nääkles. Ta oli selline klassikaline, taskurätt pähe seotud, "kroolis" püüdlikult mööda järve kalavõrkudesse kinni. Ta oli end alati maskeerinud nagu terrorist ja ahvis päevitada  ja joogatada nagu teised ees. 

Lõpetuseks reportaaž turulkäigust. Laev käis kord tunnis. See oli selline marsruutveetakso: lehvitasid oma ukse all ja korjati peale. Maismaalt tulles ütlesid oma külalistemaja nime ja pandi maha.