Vabaõhuetendus

Pärast matka võtsime ette ka natuke loomaaialikuma metsaelamuse ja läksime orangutanide söötmisplatsile, sest keegi rääkis, et olid seal tervet hulka ahve näinud ja lõpuks tuli veel äge suur isane.
Hommikusel söötmisel oli eri allikates kolm erinevat algusaega ja ilmselgelt langes äratust pannes liisk sellele kõige hilisemale variandile. Nii et kui ma hommikusööki tellima läksin, sain vastuseks: „Hiljem sööte, ranger juba läks!“ (ma ei tea endiselt, kuidas oleks hea rangerit tõlkida? Looduskaitseala töötaja?)
Karin tuli metsa sisuliselt seebivahusena.

Söötmisplatsi külastus maksab 20 000 ruupiat ja pileteid müüakse piletikassa kõrval putkas. Mingit paberit vastu ei saa ning suuremad vandenõutereetikud teadsid meile juba ennetavalt soovitada, et hea, kui üks fotokaluba (50 000 IDR) kamba peale on - rohkem pole küll mõtet kellegi taskut täita.
Üks mees vastas fotokaloa ostmise küsimusele hullu poosiga: „Ma ei tee MITTE KUNAGI pilte!“
Seltskond oli nii kirju, et kui ahve ei kohtaks, saaks ka selletagi elamusega rahule jääda.
Näiteks kepsakas šveitsi mutt (järjekordne lõpuks paikseks jäänud eluaegne hipi), kelle kotil oli kiri „No risk, no fun“.
Mäkke ronides parafraseerisin seda veidi: „No knees, no fun“. No kurat, kuidas ma juba ära ei õpi, et IGA kord, kui midagi näha või kogeda tahad, peab ronima.

Istutasime end maha nagu teatrisse ja vahtisime  rangereid oma hommikupaistes silmadega.

Üks neist kolkis kaikaga laudist. Söömakutsung.

Vast 20 minutit passisime seal, vahtisime kopsimist ja ootasime. See aeg oli ikka täpselt nii tüütu, et osad lahkusid.

Nii näevad mitte-hommikuinimesed, kui nad on juba tükk aega juurika otsas istunud ja kaikakolksutamist vahtinud ja mitte midagi ei juhtu. Üks selle reisi lemmikpilte!!

"No risk, no fun!"

Ja siis nad tulid. Ema pojaga. Olgu et poolmetsik ja maksud, oli elamus ikka suuuuuuuuure wow-efektiga. Imeline oli jälgida, kui targalt ja kaalutletult ahv mööda puulatvu liikus. Kuidas end ladvas kiigutas, et järgmise ladvani ulatuda. Kuidas ta oksa murdis ja katsus sellega järgmist punkti haarata. Kuidas ta püüdis publiku lähedust vältida ja pidi ikkagi ronima mööda lähimat puud korraks maapinnale.
Kohe tahtsid kõike seda kaamerasse ahnitseda ja ilge torukadedus oli suuremate objektiivide vastu. „Ma ei pildista mitte kunagi“-mehele käis närvidele, et pildistajad tema vaadet varjasid.

Huuh, väga korraks väga lähedal!

Ideaalne ahvipilt.. kui seda oksa ees ei oleks.

Kähku tagasi kõrgustesse.

Esimene ring läheb suuremasse kõhtu.

"Oo, aga mul on ju laps ka!"

Varud kaasa...

Ja minekule.

Sellelt pildilt ei näe, aga see kavalpea hoidis ühte banaanikobarat ka varba otsas ja hekseldas siis need mõlemad endale sisse.

Nunnumast nunnum ahvipoeg.

Eesriie.

Lõpuks julges röövel-makaak oma noosi järele tulla.

Kui muidu on Indoneesia ajaarvestus täiesti suhteline, siis söötmisplatsilt aeti täpselt tunni pärast ära. Nii et suurt isast ei õnnestunudki näha.

* * *
SIIN on üks kriitiline artikkel, et söötmisplats on rohkem turistide kui orangutanide huvides. Vastutustundetud giid meelitavad orangutane ligi riisipakkidega, inimeste haigused kanduvad ahvidele üle jne. Et varjupaiga sidumine turismiga oli üleüldse viga, mida aga enam olematuks ei muuda. Lahenduseks oleks turistide arvu reguleerimine.