Hitleri ja islami pilgu all

Bukit Lawangis selgus ootamatult, et meil nii palju aega Indoneesia viisa lõpuni, et peame veel kuhugi minema. Aga kuhu?!
Valik langes Pulau Weh'le. Teisi kandidaate polnudki. LP ülistas Põhja-Sumatra tipus olevat Weh saart kui kirssi tordil. Olime kogenud igasugu veekogusid, aga merd veel mitte ja saar justkui kohe peaks puhkuse juurde kuuluma. Nii et väga hea mõte.
Palju keerulisem oli aga välja mõelda, kuidas sinna saada. Medanist lennukiga Banda Aceh'sse? Ja kust me Indoneesiast lahkume? Meil olid tegelt Medan-Kuala Lumpur piletid juba varasemast olemas. Valmis tohutu numbrite ja kuupäevade skeem ning sündis sajandi suurim müsteerium – lähme bussiga!
JÄLLE??!!
250 000 ruupia eest müüdi meile teekond piletimüügikontorist Banda Aceh'ni. Kadri sai aru, et bussis on massaaž ja WIFI. WTF!

Kõigepealt viidi meid becak'ga bussijaama.

Seal ootas meid roostest auklike ustega minibuss, mis viib 2-3 tunniga Medani eeslinna Binjaisse, kus on aega käia söömas ja poes. Bussi pigistati täpselt nii palju inimesi sisse, kui vaja oli - Karini pea kadus täitsa teiste vahele ära.

Binjai kisa-kära ja kaubanduskeskus ajasid mul juhtme korralikult kokku nagu linna eksinud noorel kitsel ikka. Seda enam, et pärast kiiret einet kästi bussikontorisse tagasi tulla ja hakkasime bussi OOTAMA.

Perepiltide kõrval ilutses seinal ka suur Hitler, kelle silme all me siis hullasime, sest bussi ei tulnud ega tulnud. Hm, kui niiviisi edasi molutame, jääme me hommikusest praamist maha.

Buss tuli alles siis, kui Kadri olnud läinud värsket mahla ostma. Nii need kellaajad kärisevad. Kui kolm põrsakest lõpuks bussi peale said, polnud ahhetamisel ja ohhetamisel otsa ega äärt. Manchester Unitedi tekid! AC Milani padjad! VIP-area! Internet! Mis 12tunnine sõit, sellisesse masinasse võiks ju elama jääda!

Minu kõrval ei istunud tükk aega keegi. Järsku ehmatasin üles - mu väike seljakott oli kadunud. See oli ära tõstetud, et mu kõrvale mahuks üks mees. Kauaks teda polnud: puhkis mulle näkku, maksis bussipoisile ja üks magav naine aeti üles ja kupatati minu kõrvale. Tema ka vahtis mind ainiti. Järeldasin, et olen liiga paljas ja räpane.

Aceh on äärmusislamistlik ja sõjakas piirkond, mis on pikka aega tahtnud iseseisvuda ja kus kehtib šariaat sinu usutunnistusest olenemata.

Islamistlik õigus- ja moraalinormide kogu šariaat haldab pea kogu elutegevust: kuritegevust, poliitikat ja majandust ning märksa isiklikematest teemast näiteks seksuaalsust, toitumist, palvetamist ja igapäevaseid käitumisnorme.  Inimõiguste rikkumine on massiline.

Kui näiteks katmata juustega mittemoslemist naisel kästakse pearätti kanda, siis on rida olukordi, kus tagajärjed on karmimad. "Intiimsuse eest" kuni 60 piitsahoopi, homoseksuaalse akti või abielueelse seksi eest kuni sada piitsahoopi; abielurikkumisega kaasneb aga kividega surnuks loopimine.

See selleks. Mingi aeg ärkasin jälle, sest buss peatus. Meid aeti maha. On see Banda Aceh juba? Kell oli alles kuus hommikul ja midagi ei saanud aru, eriti unesegase peaga. Takso- ja becak'mehed olid kohe kallal kui raiskakullid. "Taxi-taxi? Aceh? Aheh? Becak? Sabang-Sabang? Where you go?" Perse, laske elada, praam läheb kolme tunni pärast. "Relax!" kriiskasin neile nii järsult, et Kadri pidi hakkama olukorda siluma.

Hirmus ahned, ulmelisi summasid nõudsid. Me aga saime ühe polüglotsema kodaniku käest teada kilomeetrihinna ja keeldusime üle maksmast.

Kuidagi me sinna Ulee Lheue sadamasse end lõpuks rääkisime. Seal polnud peale sääskede õieti kedagi ja oli aega tutvuda rohkete plakatitega, mis elama õpetasid.

Naine, pane sokid jalga!

Turismiinfos jagati meile lahkelt tundmatus keeles ja mittevajaliku infoga brošüüre. Tänutäheks peab Kadri nüüd külalisteraamatusse kirjutama. Hea, et Tripadvisorisse ei kästud kiitma minna.

Mere lähedus andis warungides kohe tunda. Mmmm, kalmaarivardad, ma olen päästetud!

Ilm keeras esimest korda me reisi jooksul täitsa ära. Eelmisel päeval ei olevatki (kiir)laev käinud. Olime kõige esimestena sadamas ja kui pileteid ostma läksime, olid odavad otsas.  Või siis sokutati kõik turistid kallimasse, konditsioneeriga klassi.

Veel on meel rõõmus, varsti aga tormas raudkast Pulau Weh' poole siukse hooga, et hoidsin oksekoti ligi.

No tere siis, paradiis!

Kui ma vetsus käisin, olid teised juba taksojuhiga kokku leppinud. Kuigi taksoteenus on Weh'l ühtlaselt lakkekruvitud hindadega, õnnestus ikka "vale" mehega jutule saada. Tuli teine, kes blokeeris tee, kraakles ja lõpuks pidi me taksojuht maksma, et saab meid sõidutada. Iga liigutuse jaoks peab siin nuts taskus olema. Sellist võitlust valge inimese pärast polegi enne näinud!

Teekond Iboih' randa viis sõna otseses mõttes üle kivide, mille torm ja vali vihmasadu olid mäeveergudelt alla lükanud.
Kus need kirsid on?

PS. Selle postituse pildid on suuresti Kadri fotokast, aitäh!