Minangkabau külad vol2

Tark oli see inimene, kes taipas, et päevad pole vennad.

Teise päeva hommikul vupsas giid Roni autosse kaasreisijuhiks tema sõber, kes asus entusiastlikult rääkima sama juttu, mida Roni oli eile juba rääkinud. Olukorra tõsidust rõhutas ka tema huumorisoon, millel puudus igasugune ühisosa minu omaga.

Ühesõnaga, üsna kähku närisime läbi, et poolepäevase potentsiaaliga ringsõit taheti venitada tervele päevale. Nii et kui meile öeldi „Take your time!“, oli Ronil, kellega jutustada ja kohvitada. Autos mulisesid nad ka Indoneesia keeles, me tagaistmel kui juhmakas pagas.

Ega sel tuuripäeval midagi väga häda nüüd ka polnud - lihtsalt eelmine oli niiiiiiiii palju toredam. Ma ei suudagi välja mõelda, mis muudaks mind veel kärsitumaks kui mõttetu passimine, iseäranis pealesurutud passimine. Igatahes kasutasin ma agaralt turisti põhiõigust, et hakkame nüüd minema, sest giidid siin selles osas sõna ei võta.

Veetsime aega mitmete käsitöömeistrite juures.

Humorist siin all paremas nurgas ja suu parajasti kinni.

Vahepeal istusime tükk aega ummikus, sest Koto Barus oli turupäev. Mägiteed on kahesuunalise autoliikluse jaoks ilmselgelt liiga kitsad. Sumatral on palju isehakanud liiklusreguleerijaid, kes endale niiviisi raha nuiavad juhtidelt. Siin oli see õigustatud, aga öösel keset teed raha koguvaid lapsi näha ei olnud hea tunne. 

Ka inimeste jaoks tundus turuplats kitsaks jäävat.

Ei saa öelda, et me poleks olnud tähelepanu keskmes.

Terve restoranipersonal rivistas end üles, et suure helendava inimega pildile jääda. NB! Ma olen 165 cm pikk (kui ma ära tõusen, siis 167)

Kõvasti poseerida sain ka Pagaruyung kuningapalees, õigemini selle koopias. Originaal läks 2007. aastal pikselöögist põlema ja päästa suudeti vaid mõned üksikud esemed.

Üks vanemaid minangkabau arhitektuuri näiteid (vanust üle 300 aastat).

Üksikud hooned on nii uhkelt üles vuntsitud nagu see siin.

Challenge: kui kaua suudad sa ühte järve vahtida tühja kõhuga?

Õnneks oli seal meelelahutuseks üks kana.

Kaneelikoore kuivatamine.