Puuviljatoidul

Kui silme ees veel näljast must ei olnud, proovisin ikka avatud meelega olla ja tahtsin midagi uut ja tundmatut. Nii et kui menüüs oli lehmanahk või tamarillomahl, siis see ka loosi läks. 

Teine tunne on aga see, kui sulle midagi pihku pistetakse ja öeldakse: "Proovi!" Esimene reaktsioon muidugi küsib, et kas see on ikka söödav. Maitsmata aga ei jäänud midagi. 

Ühel hetkel hakkasin koguma pilte kausta "Ma ei tea, mis see on, aga ma sõin seda". Siin on puuviljased väljavõtted sellest kogust.

Kõige ebamäärasem toiduelamus pärineb Karini bussinaabrilt teel Bukit Lawangist Binjaisse. Ta lippas seda spetsiaalselt kuhugi küla vahele ostma ja pakkus siis maitsta. Hmmm, vast mingi hapuks aetud puuvili? Maitses sama hästi nagu mingi pahaks läinud löga ikka. Kui mõne jaoks on õuduste mõõdupuuks durian, siis durianil on vähemalt maitse, see ollus oli aga lihtsalt väga halb. Ühesõnaga, jälk. Aga nõukogude organism kannatab ju kõike.

Jambi džunglis sõin sellist õuna keha ja lille peaga moodustist. Maitseski nagu värskendav õun.

Bukittingi lähedal tee ääres kasvas puu, millest sai välja koorida pähklimaitselise südamiku, mis pidavat panema habeme kasvama:

Järgmiseks puu, mille kohta ütles giid wood apple (ld limonia acidissima?).Eesti keeles siis äkki kivisidrun/limoonia? Vili nägi välja nagu kartul, maitseelamus puudus:

Minu Sumatra lemmikuks kujunes sirsak, mis eesti keeli on oga-annoona, graviolapuu vili (inglise keeles soursop, ld annona muricata). Saadaval oli see peamiselt sellise mahehapuka mehuse mahlana.
Netis on palju artikleid, mis räägivad sirsaki võimalikust vähivastasest toimest. Igatahes on kõik selle puu osad raviomadustega. Peamiselt toimib sirsak rahustina ja soolestiku huvides. Seda lugesin ma küll tagantjärgi, aga ju see vili ise teadis, et mul on teda vaja.

Tamarindivilja polnud ma samuti varem söönud. Hea lääge suutäis pärast sööki võtta:

Mangostan (ingl mangosteen) - taaskord igati kasulik vili ja äärmiselt hea maitsega. Ilus ka. Süüa ebamugav, sest koor on murdmiseks päris paks ja mahl kleepuv, nii et sööd ja kohe kraani alla minek:

Salaki/ussivilja olin ma varem söönud, aga maitset ei mäletanud. Arvatavasti selle ussinahkse koore pärast. Kuna Pulau Wehi sadamas muid puuvilju polnudki müüa, siis proovisin uuesti ja ostsin kohe kotitäie. Mõnusa tekstuuriga viljaliha, hea krõmpsutada ka avalikus kohas. Tõesti hea!

Lõpetuseks mu vana tuttav ja suuuuuuur armastus - arbuus. Hoolikalt sai seda valitud ja oh, seda üllatust, kui avanes hoopis kollane poolkera.
Kollasel arbuusil lihtsalt puudub punast värvi andev antioksüdant. Väidetavalt peaks kollane arbuus olema palju magusam ja maitsema nagu mesi, aga kuna mul oli raske hommik, ei saanud ma midagi aru.
Kusjuures ei ole see mingi uus hiina sordiaretusime, vaid tegelikult on kollane vanem kui roosa ja punase viljaligaga sort. Leidsin veel sellise kinnitamata väite, et kollane arbuus sisaldab punasest neli korda rohkem tsitrulliini ja peaks seega olema efektiivsem kui Viagra.