Kaks tarka ja buss

Vahepalaks inimkatse, mis tõestas, miks Sumatral tõepoolest ei peaks pikki vahemaid bussiga läbima (nagu me olime korduvalt lugenud).

Järgmine siht oli Toba järv. Et mitte siksakitada – st sõita tagasi Padangi ja sealt lennukiga Medani ja sealt omakorda bussiga Toba äärde – otsustasime selle vahemaa läbida ööbussiga.
14 tundi ühes transpordivahendis on ju ainult sisseistumise vaev? Kusjuures hinnavahet bussi- ja lennupiletitel suurt pole.

Uurisime omale bussivariandi välja, aga me giid Roni oli nii agar, et tahtis väga, väga meile ise piletid orgunnida. Orgunniski. Kell 16.45 pidi ta meile järgi tulema ja kella 17ks bussi peale viima. Lubatud ajal teda muidugi polnud, küll aga oli maja ette ilmunud hall auto. „Takso“. Roni telefonile ei vastanud. Natukese aja pärast helistas tagasi – vabandas, et kass jäi haigeks. Sama hea vabandus, kui kunagi mul töökaaslasel, kes tahtis mult 100 krooni laenata, sest koer sõi passi ära.

Arvatavasti põhjustas kassi terviserikke see 50 000 ruupiat, mis ta piletitelt vahelt võttis. Nimelt oli pilet 175 000 ruupiat, mitte 200 000 nagu Roni meilt võttis.

Moraal: olgu mulje nii usaldusväärne kui tahes, tuleb lähtepositsiooniks ikkagi võtta, et tegu on ahne m***iga. Heast tahtest ei sünni siin küll ükski liigutus.
Tripadvisori kiidulaulust, mida ta korduvalt käskis meil kirjutada, võib ta nüüd küll und näha.
Ja me peame meelde jätma, et suudame ise endale piletid hankida.

Kell 17 ei olnud isegi tunnet, et buss peaks varsti tulema. Saabus alles kella 18 paiku ja väljus u 19.

Ega ma teadnud, et oli, mida oodata! Buss keerles ümber mägede nagu väike põrguline. No ikka pöörase kiirusega. Oi, sa issarist, kui vastik see oli! KOHE tuli külm higi peale.
Surusid klapid kõrva ja silmad kinni ning püüdsin end ajas ja ruumis kuhugi mujale teisaldada. Nii ei näinud ma ka, kuidas kõrval oksendati.
Värske õhk oleks head teinud, aga konditsioneerist tuli vaheldumisi suitsu-, tiigrisalvi ja õhupuhastaja haisu. Suus möllas küüslauk. Sääsed ka sinna otsa – see on midagi palju enamat kui 5D elamus.

Kes pani tee nimeks suurejooneliselt Trans-Sumatran Highway, kui sinna ei mahu ükski sõiduk, aga nad tahavad seal kõik korraga olla?! Tee oli aukus ja kõrval olid veel suurem auk – org.

Kell kaks öösel pandi üürgama ...karaoke. Ei oska selle otstarbekuse kohta muud arvata, kui ehk selleks, et juhid magama ei jääks ja juttu kuulda ei oleks. Üks kord oli ka selline olukord, kui juht läks välja teeolusid. Muidu läks me masin kõigest läbi nagu surematu tank.

Kadri oli ellujäämiseks täiesti teine nipp: lugeda, trükkida või end muud moodi tegevuses hoida. Mul oli paha, Kadril oli hirm.
Ma lubasin, et Toba järve ääres olen ma nädal otsa toas ja ei tee mitte midagi. Kadri lubas, et ta ei reisi enam mitte kunagi.

Et peatus tehti kuue tunni pärast keset ööd, oli mul vaja paar korda ka WCs käia. No tormiga jahivetsus pole ka niimoodi raputanud. Lingist hoidsin kramplikult kinni, et mitte seinast seina käia.

Hommikuse palvekorra ajal oli teine peatus. Mugisin fritüüritud banaaniplönne ja magusat teed peale ja palju parem hakkas. Soojem ka, sest me olime kuskil mägedes ju. Tunnistasin Kadrile, et mitu korda käis peast läbi mõte, et ma lihtsalt astun suvalises kohas maha ja ootan, millal valgeks läheb.

Edasi oli juba täitsa ok, pildistasin kohalikke, kes naaldusid vastu esiistme seljatuge nagu hakkaksime hädamaanduma. Väljas läks tasapisi valgeks ja lapsed kooli. Ees istuv mees laulis karaoket kaasa.

Hommikune Parapat võttis meid vastu nii rõveda avaliku vetsuga, et isegi kõige suurem häda jäi tegemata, ning harjumatu vaikusega. Pidime lausa paar sammu astuma, enne kui sadamasse transpordi saime. Vahelduseks ei pidanud mitte midagi mõtlema, sest juba Bukittingis bussi oodates tutvusime teise turisti, ühe saksa onuga, kes kaitseingel-isalikult kõik sammud ette ütles.

Sadamakohvikus tellitud värskest apelsinimahlast ja köögiviljaomletist jäi peaaegu et unenäoline mälestus.

Kadri ja saksa kaitseingel: leia kümme erinevust või vähemalt mõnigi :)