Banda "Post-Tsunami" Aceh

Kui panna Google pildiotsingusse Põhja-Sumatral asuv konservatiivne islamistlik linn Banda Aceh, ei teki küll erilist tahtmist sinna minna - järjekordne maailma p****auk ja üks uhke mošee. Eesti välisministeeriumi kodulehel soovitatakse Aceh piirkonda reisimist vältida, kuna seal on esinenud vägivalda.
Ma ei läinud Acehi nii enesekindlalt nagu ministeeriumi hoiatustest hoolimata üheksandat korda Egiptusesse praadima sõitev küünetehnik, aga tagantjärgi on äärmiselt hea meel, et me sinna sattusime. Meie Sumatra-reisi helgeim linn. Tänapäeval peetakse Banda Acehi turvalisemaks kui enamikke Euroopa linnu. Selle eelduseks on muidugi su enda terve mõistus ja heatahtlik suhtumine. Šariaadipolitsei meile rätikut pähe ei surunud ka ega midagi.

Arvatavasti ei teaks me Banda Acehist suurt midagi, kui poleks olnud 2004. aasta tsunamit. Banda Aceh oli lähim linn maavärina epitsentrile. Ja kui arvestada, et kui elanikke oli suts üle 200 000 ja hukkus 167 000, said sisuliselt kõik surma. 40 000 inimese ühishaud... Pluss veel haavatud. Eestlasena ei oskagi nii suurtes numbrites orienteeruda… Kunagi vaadatud tsunamidokist jäi kõige rohkem meelde see Aceh naine, kes avastas end ühel hetkel keset ookeani ja kui rahulikult ta seda meenutas.
Banda Acehis algas uus, tsunamijärgne ajaarvamine. Pikalt sõjajalal olnud Acehi iseseisvusliikumine ja Indoneesia armee sõlmisid rahuleppe ja suuremaid konflikte ei ole enam esinenud.
Aceh avas lõpuks end ka välismaailmale - mis tal muud üle jäigi. Rekordhetkel tegutses seal 850 abiorganisatsiooni, praeguseks on neid sinna jäänud alla saja.
See Pulau Wehi jutumees rääkis, et Wehil sai 12 inimest surma. Rannik lükati muidugi puhtaks. Tema pere jäi ka kodust ja restoranist ilma. Abiorganisatsioonidelt sai ta ajutise, paariks-kolmekas aastaks mõeldud majakese, kus ta elab siiani. On jõudumööda kõpitsenud ja plaanib edasi nokitseda. Vaevalt et ta erand on...

Banda Aceh paistis olevat praegu täitsa kenasti jalul olevat. Kümne aasta tagust katastroofi tuletasid meelde vaid taksojuhid, kes tahtsid meid tsunami (isetekkelisi) mälestusmärke vaatama viia a la laev katusel (siin on üks blogipostitus neist). Linn oli ilus ja puhas; inimesed asjalikud ja külalislahked. Ja kuigi teisi valgeid polnud, ei käinud keegi meile liigse tähelepanuga närvidele.
Noh, peale selle taksomehe, kellele ma enne Pulau Wehile minekut "Relax!" kraaksatasin. Ta oli sadamas saagijahil ja meil tuttavat nägu nähes meel rõõmus. Ta tahtis meid nii hirmsasti sõidutada, et oli järgmisel hommikul nõus alla turuhinna lennujaama viima (nii tühja paagiga, et peaaegu pidime end ise lennujaama lükkama).
Järjekordselt kogesime, et ilusa ja koleda vahel on ainult paar eurot ja meeletu kvaliteedivahe. Ehk siis vältige Hotel Pratat't ja minge hoopis sealsamas asuvasse Hotel Medani (kuigi ka selle kohta pole Tripadvisoris ühtegi head sõna:).

Hotel Medani hoov 26. detsembril 2004. Ja pole mingi rannahotell... Võtab sõnatuks. Foto pärit SIIT.

Praegu avanes me toa juurest vasemale ja paremale selline vaade.

Islami sportlikum pale.

Apteegiesine juurikavalik.

Frittimisühiskonnas on poe ees kõige nähtavamal kohal õlipakid. No ja uskumatu, miuke kergendus, kui poes on asjadel hinnad juures.

Pilt sellest, kuidas lastetud naised kleidipoes hulluks läksid. Paula, kas on tuttav kleit? :)

Kui mujal Sumatral me šopingumekadesse ei sattunud, siis Banda Acehis oli hotellitänav ilusti poekestega palistatud ja ostupalavik ei hüüdnud tulles. Suveniiripoe kingaosakonnas tõi müüja kohe number 41 tuhvlid mis läksid jalga nagu valatult.

Sultan Iskandar Muda lennujaam on uhke ja liiga suur nagu 12aastase peokleit 7aastase seljas.
Indoneesias tuleb meeles pidada, et maalt lahkudes tuleb tasu maksta. Banda Acehi lennujaamas oli see 100 000 ruupiat. AirAsia lendab Kuala Lumpuri vahet korra päevas.

Välismaalased ei vaja Acehi jaoks enam eriluba ja 2010. aastast saab lennujaamas taotleda ka Visa-on-Arrival'it.  

* * *
Peale ostumöllu jäi meie ainukese ettevõtmiseks Banda Acehis Baiturrahmani suur mošee külastus.
Esimesel katsel olime liiga katmata ja üks kohalik mees pistis Karini säärte peale lõugama. Pärast suuremat salli- ja seelikuostu tegime teise katse ja mul ikka hing ja jalg ikka kõvasti värisesid...Aga olime väga teretulnud. See elamus oli ikka VÄGA võimas ja ülev. Puhastav. Kui aus olla, siis mõtlesin kogu sellele, et meid visatakse sealt välja - see on moslemite pühamast püham paik. Aga ei.

Baiturrahmani suur mošee on Aceh tugeva islamiusu ja -kultuuri sümbol. Mošee ajalugu läheb tagasi 12. sajandisse, aga vahepeal on see mitu korda maha põlenud (mis neil maha ei põleks!) ning praegusel kujul ehitati see üles 19. sajandi lõpus. Nagu nimigi ütleb, on mošee suur, mahutades 30 000 inimest.
Mošee 2004. aasta tsunamist puutumata, mis pole ehitustehnilises mõttes võib-olla midagi uskumatut, aga kas saaks sealse ülireligiosse rahva jaoks olla veel suuremat märki (vaata pilti SIIT)?