Viimase Pulau Wehi päeva meelelahutuseks oli üles otsida
Bixio Cafe, Long Beachil asuv itaalia restoran.
Vist sama ootamatu kombo, kui kuskil kõrvalises Hiiumaa rannas autentset hiinakat pakkuda.
Long Beach oli tõeliselt armastusväärne: hoolitsetud aedadega elamised, vaikus ja rahu. Rand oli inimtühi. Vaid ehitusmeeste kopsimine meenutas, et kuskil on elu. Taaskord koht, kus ma tundsin end väga hästi ja veedaks meeleldi mingi pikema osa elust.
Kõigepealt ligunesime oma matkaväsimuse välja.
Karin mõtles, et toob veinikaardi ja siis saab päevitades juba veini välja valida. Restoranipidaja Eva ainult naeris selle peale: "Mis vein! Me ei ole Itaalias!"
Indoneeslannast Eva läänelik välimus ja suhtlusmaneer oli sealse ülikonservatiivse ja -religioosse üldpildi taustal midagi täiesti teistsugust. Tema itaallasest meest Lucat me ei kohanud (Evaga aga sattus olema täpipealt sama transpordi- ja öömajavalik kuni Kuala Lumpurini nagu hiljem selgus).
 |
| Isutekitajad: "Päikesekuivatatud tomatid mozzarellaga" ehk kirsstomatid sulatatud juustuga. |
 |
| Värske pasta mereandidega. |
 |
| Tiramisu. |
Toit nüüd midagi ekstraordinaarset polnud. Või siis pigem olid ootused liiga kõrged ja portsud liiga suured, mis tekitas suuremat sorti raskustunde kõhtu. Lõppkokkuvõttes ikkagi äärmiselt nauditav elamus.
Sõime Sumatral ikkagi väga lihtsates asutustes, nii et juba menüüleht restorani tekke- ja nimeloost, värske hooajalise tooraine rõhutamine ning Aasias väga levinud maitsetugevdaja monosoodium glutamaadi vastane poliitika oli midagi värskendavat.
Ja päevapikkune magustoiduga lõppev eine on kindla peale üks mu lemmikajaviiteid.
 |
| Pooletunnine matk koju tagasi, mille jooksul kulutad mõttes kõik sisseaetud kalorid. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar