Märka ahvi, märka inimest

Bukit Lawang on Sumatra külaliste kõige popim paik, mis meelitab haruldasi orangutane vaatama väga laia spektri inimloomi: paduloodusinimesi, koolilapsi, ülekasvanud hipisid, beibturiste jne.

Teekond Toba järve äärest Parapatist Bukit Lawangi oli sujuv. Kui ma peaksin kuskil kasutama sõna „nauditav“, siis selle autojuhi sõidustiil just seda oli. Istusin ees ja tõlkisin ettejuhtuvaid tundmatuid sõnu telefoni tõmmatud indoneesia-inglise sõnastiku abil. Näiteks see teine toode, mida tee ääres banaanikobarate kõrval müüdi, oli nahkhiire lihakeha. Selline menüü siis.
Vahepeal oli lõunapaus kuskil. See on ikka väga veider tunne, kui sa ei saa aru, kus sa oled ja kuidas seda selgeks teha. Kohe kindlasti ei tundu see mingi õige koht! Kõige suuremas segaduses oli umbkeelne hiina paar oma hiinakeelse Lonely Planetiga, aga see vist oligi nende sihtkoht.
Turism peaks olema Berastagi üks kahest peamisest tegevusalast, kuigi vist mitte sel päeval. Teiseks tähtsaks majandusharuks on puu- ja köögivilja kasvatus, mis nüüd tagantjärgi selgitab, miks troonis linna keskel hiigelsuur kapsapea. Kuulsaid ja aktiivseid Sinabungi ja Sibayaki vulkaane ei silmanudki, kuigi keerutasin pead u 360 kraadi ulatuses. Sinabungi pöörastamist kajastas agaralt ka meie meedia, vaata pilte vaata pilte SIIT ja SIIT.
Sõitsime ka Indoneesia ühe suurima linna Medani eeslinnadest läbi. Medan ei taha ma mitte kunagi minna. Võimalik, et söön oma sõnu, nagu alati juhtub, kui ma nii resoluutseid järeldusi teen. Igatahes oli esmamulje kuum, kiirustav ja mõttetu. Jalakäijana ei ole sind olemas ja elu jääb seisma juba siis, kui on vaja üle tee saada.

Bukit Lawang on aga pisike ja aeglane. Pole siis ime, et kui näed seal patseerimas külareaalsusega mitte kuidagi haakuvat inimgruppi, noogutab kohalik kõiketeadvalt: „Hmm, Medanist.“

Peatänava kaubandus.

Meistrimees nikerdab kookosekoorest ehteid.

Ma ise ei saanud ka mitu päeva Bukit Lawangi rütmile pihta. Esiteks polnud pika eeltöö tulemusena valitud ja kinnismõtteks saanud ööbimispaigas vaba onni. Seitse korda ronisime veel sinna otsa mäe otsa ega suutnud maha rahuneda.
Täiesti närvi ajasid mind ka rõhutatult coolid pikkade juustega noored giidid.

Turismiühiskonna võsukesed - viie aasta eest kohtas Balil ja Gilil sarnaseid isendeid. No ei viitsi kuulata seda klišeehuumorit, mida nad suust välja ajavad. Tegelikult on see vist mu enda probleem, et ma ei ole enam 20aastane naiivne tšikk ja nemad jällegi ei tea, kuidas nii vanale inimesele läheneda.

Luureretk teisele poole jõge näitas, et seal on palju mõnusam ja infrat rohkem.

Üle võnkuva silla, millel on lahtised lauad ja tulikuumad käsipuud.

Tagasi juba nii palju ässamana, et otse läbi jõe.

Green Hill Guesthouse mängis oma võimalused maha sellega, et turundas end aias nähtud mao pildiseeriaga. Paar kuud hiljem suudan neid pilte juba siiski vaadata ja nendin, et see templi-odapea (ld tropidolaemus wagleri) on lausa imepärane looduse looming.

Madu, millel on oda pea. Foto Green Hill Guest House'i FB lehelt.

Lõpuks võtsime Garden Innis kolmekordse maja (tegelikult küll pool sellest, aga kostis nii piinlikult  hästi läbi, nagu polekski seina vahel).
Selle pidaja Udjai oli väga rahulik mees. Hea pelguapaik reggae-gigolote eest. Udjai oskas vanemate naisterahvastega liigagi hästi (jutu)soonele saada, nii et ma nimetaks neid isegi omalaadseks armumänguks, mille keskel õnnestus olla. Näiteks Udjai kommenteeris, et huvitav-huvitav, kui vana see proua küll olla võib. Ja proua omakorda arutles hiljem, et huvitav-huvitav, mis mees see Udjai õige on. Mulle tundus, et jutumees.

Tegelikult ongi Bukit Lawang väga noor. 11 aastat tagasi pühkis mägedest tulnud tulvavesi – 20 meetri kõrgune laine – oma teel 400 maja, kolm mošeed, kaheksa silda 280 poodi ja toidukohta, 35 hotelli ja külalistemaja. Hukkus 239 inimest ja umbes 1400 kohalikku jäi koduta. Katastroofi põhjuseks peetakse ebaseaduslikku metsaraiet.

Jõgi kui õnn ja õnnetus. Jõgi pakub jahutust ja joogivett. Jões pestakse iseend ja pesu. Jõest korjatakse ja veetakse kive.

Turistid ei eriti sageli vette ei kastnud, siin pildil on ühte tabatud.

Võtsin paar korda selle sündmuse kohalikega jutuks, lootes vist mingeid emotsionaalseid lugusid kuulda. „Juhtus jah nii,“ ja kõik.
Internetis kirjutatakse, et küla tõusis jalule väga vaevaliselt. Ja et uus põlvkond on palju säästvama mõttelaadiga ja annab endale aru ökosüsteemi haavatavusest ja selle kaitsmise vajalikkusest (turistide rahaga).

Mu absoluutne lemmikjook: must tee kondenspiima ja jääga.

Värsked mahlad pressitakse neist puuviljadest, mis piirkonnas kasvavad. Bukit Lawangis tuli mul peale (välja hiljaks jäänud) granadilli/passion fruiti armastus. 

Endist suurust pole Bukit Lawang kindlasti veel tagasi saanud. Käis kõva ehitustöö ja töömehed karjusid „Hello!“
Kui seljakott seljas on, ei jää sa kellelegi märkamatuks. Kõik teretavad. Vastassuunda minnes soovitakse head teed. Väga, väga südamlik! Kui kotti seljas pole, saab rahulikult oma asju ajada.

Tegelikult siiski mitte... Viimasel õhtul küsis söögikohas tellimust võtnud poiss, kas me oleme venelased ja et ta on vaadanud, et me hoiame nii omaette ega suhtle teistega.
Aga mis tutvusi sul ikka nii väga vaja luua, kui rändad kolmekesi ja omavahel ka lõbus. Igaks juhuks kutsusime oma lauda ühe üksi istuva tüdruku, et pehmendada oma ülbe vene bande mainet.

Sambal kekel pete ehk lehmanahk tšillikastmes. Vägagi söödav - maitses nagu pehme kamar.

Teiseks sammuks oli üle vaadata live-muusika õhtu, mida kohalikud olid juba mitu päeva hirmsasti oodatud. Oijah, algus ei tõotanud midagi head. Lürpisime õlut ja väga pidulik ei olnud olla – päev otsa samades riietes traavinud ja ainus meigitoode päikesekaitse. Järgemööda suunati meie boksi järjest rohkem inimesi, sh u 10 korea kooliõpilast.
Bänd kandis täiesti ootuspäraselt kodukootud reggae-vaimu. Sellise entusiasmiga nagu astuks kohe sisse Bob Marley isiklikult. See tundus olevat ikka suur ja uudne meelelahutus neile, tõeline uue aja lõõgastus.
Indoneeslased on väga musikaalsed, kuid lauljaks oli leitud siiski ainuke inimene, kes seda teha ei osanud.
Kadri hiilis koju. Peagi olime Kariniga ümbritsetud umbes kümnest kohalikust tüübist. Me ikkagi polnud viis päeva tühja passinud, vaid olime nendega mingis ajahetkes kokku puutunud. Õudusega võis õhus tunda kutset tantsule. Mina kaine ja kasimatuna regepeol – parim asi elus, mis saab juhtuda! Minu kõrval istus poiss, kes metsas käskis end Mowgliks kutsuda ja prääksus sellise džungliaktsendiga – jälle vedas!
Aga mis siis selgus: see poiss oli palju parema inglise keelega kui mina (mitte et see nüüd tohutu möödupuu oleks) ning väga huvitav ja kombekas. Me õlleklaasid olid kui isetäituvad ja ärksaim laulumees läks lavale soovilugu esitama.
Lõpuks käis tantsuplatsil Sumatra mastaabis ennenägematu möll ja see oli ikka väga lõbus!
Nii et kui kontsert läbi, ei olnud mul enam mingit kahtlust, kas edasi peole minna. Sellest olid kohalikud veel rohkem elevil kui kontserdist. Suurejoonelise nimega jungle rave toimus tegelikult külatee ääres ühe varjualuse all. Kuna kõik nad siin suitsetavad vahetpidamata, oli vabaõhuüritus nii tossu täis, et suurt midagi ei näinud. Khmm.. paarsadat pisikest poissi, mõnda litsi, paari turisti.
Noored kavalerid hoolitsesid me eest, kuidas oskasid, pakkudes kommi, vett, suitsu, kanepit, hommikusööki jne. Lõpuks saadeti veel koju ka, nii et musutama ei pidanud. Ei tea, mis ma jälle ootasin, et kõik tahavad mind paljaks varastada ja vägistada.

Miks ma sellest siin jahun nii pikalt? Sest enese lollusest ülesaamisega kaasneb nii tugev emotsioon. Millegipärast on mul moslemikultuuri suhtes olnud ikka teatav eelarvamus, kohalikke kipun ka napakaks... peab tunnistama, et alamaks pidama. Ja kui siis satun mingisse ootamatusse olukorda, kus ma pean oma sisemised võitlused ära pidama ja võidan... See on ikka väga vabastav. Headuse ja reisimise võlumaailm.

Kurb oli Bukit Lawangist lahkuda, aga samas on seda hea teha oma populaarsuse tipul:)

* * * 

Eile nägin videot, mis räägib eelmisel aastal Bukit Lawangis surnud briti turistist Cheznye Emmonsist. Ta jõi džinni, mis oli tegelikult metanool. Cheznye isa käis hiljem Bukit Lawangis ja nägi, et surmav saladžinn oli seal endiselt müügil. SIIN on see videoklipp, kel huvi vaadata.

Lõpuks ütlevad tüdruku vanemad, et on mures Kagu-Aasiasse rändavate noorte pärast ja tahavad nende teadlikkust tõsta. „See puudutab sinna riikidesse sõitjaid, aga ka ümbruskaudseid maid nagu Tai ja Bali ja sellised kohad.“

See on ikka hea näide Bali tuntusest, mis on ju lihtsalt umbes küünemustatäis Indoneesiat, mitte eraldi riik. Indoneesia saared jätavadki mulje kui omaette riikidest. Indoneesia on tegelikult üks maailma suurimaid riike. Rahvaarvult Hiina, India ja USA rahvaarvult koguni neljas (245 miljonit elanikku). Aga kui pöörduda inimese poole tänaval, mille poolest Indoneesia kuulus on või millega seostub, mis me siis kuuleks? Kas üldse midagi?

See video oli nüüd üks viis, kuidas Sumatra ja Bukit Lawang said paar korda kuulsamaks. Sama hästi võiks muidugi Pärnusse mineku eest hoiatada. Muidugi ei tee väike ettevaatlikkus paha, aga nii ei jaksa ka elada, et kahtlustad kõike ja Kagu-Aasia on ilge koll. Guugeldasin välja ka ühe varasema uudise, kus 19-aastasel tüdrukul tekkisid Indoneesias napsutamisest hingamis- nägemisraskused: "The young woman arrived in New Zealand 35 hours after consuming eight to 10 complimentary cocktails containing a mixture of arrack and fruit juice." Õujee, 8-10 tasuta koksi!

Nooh, mul hea targutada, kui olen kahtlase alkoholi suhtes omad järeldused teinud ja silmanägemine veel alles.