Tiiu: Advanced Open Water

15. jaanuar läheb maailma ajalukku sellega, et ma sain PADI Advanced Open Water Diver sertifikaadi. Nüüd ma olen samal tasemel kui Kats, st sama sügaval (30 meetrit).

Oma kahe liba- ja nelja pärissukeldumisega ei tundnud ma end edasijõudnute kursusele minnes eriti härjalt. Pealegi sain instruktoriks Neili, kes oli proovisukeldumisel mu buddy ja ei saa nüüd öelda, et ebasõbralik, vaid lihtsalt ignorant. Tegelikult osutus ta väga hea huumorimeelega ägedaks meheks, lihtsalt ei ole selline ülemäärane heanäotegija.

Edasijõudnute kursus koosneb viiest valitud sukeldumisest, mis on kahe päeva peale ära jaotatud. Neil seletas, et pole midagi, kui ülesannetega hakkama ei saa; vähemalt on meil pärast seda aimu, mida harjutada. Minu kursakaaslane ja buddy oli inglise tüdruk Nadia, kes kaitses just magistritööd ja rändab ringi, kuni raha otsa saab. Ta tegi oma Open Wateri nädal aega tagasi Similani saartel ja ütles, et varustuse kokkupanekut ta küll enam ei mäleta.

Esimesel päeval keeras ilm merele sõites ära ja sinna ta jäigi. Olin end just korralikult päikesekreemiga sisse hõõrunud.

1. Peak Performance Buoyancy (koht: Twins). Ridamisi ujuvuse harjutusi, millega end häbistada. Näiteks pidi ninaga puudutama põhjas kinni olevat nuga (noapea poolt siiski; panin lihtsalt peaga põhja) ja igatepidi läbi rõnga minema nagu tsirkusekoer.

2. Underwater Navigation (Twins). Meid varustati kompassi ja sukeldumiskompuutriga ja lahe oli nendega vee all liigelda. Lõpuks anti kaart ja pidime oma aruga õiges kohas merest välja saama. Umbes viis meetrit panime poist mööda, ei ole vigagi.

Tagasi maale sõites sadas nii kõvasti ja sellise nurga alt, et isegi kuivade asjade koht oli märg. Tahtnuks tagasi vette, sest seal oli palju parem (u 29 kraadi).

Teine päev: endiselt tuuline, päike paistab, kott on sooje ja vihmakindlaid riideid täis, kolm mõnusat sukeldumist.

3. Deep diving ehk sukeldumine 30 meetri sügavusele (Chumphon Pinnacle) oli järgmisel hommikul kell 7. Kuidagi nii raske oli vees olla ja hingata, et kaalusin isegi tagasi laeva ronimist. Tegelikult oli see kõige ägedam sukeldumine ehk mu elu seitsmes sukeldumine oli koos haidega. Nägime vähemalt nelja haid (bullshark) me ümber. Kats püüdis välja pinnida, et oli ju ikka hirmus. Tegelikult polnud üldse. Tagantjärele õudne hakkas hoopis triggerfishi pärast, kes alguses ujus meist mööda, siis mõtles ümber ja tuli mind jõllitama. Nadia ütles, et kala oli umbes 20 cm kaugusel. Igatahes vahtisin seda koledat pärani suuga kalanägu ja ei osanud midagi ette võtta – võidelda või põgeneda? Siis tuli Neil ajas tigeda kala ära. Triggerfishid ründavad inimesi, kes on nende pesa lähedal.

4. Search and Recovery (Twins) – asjade otsimine ja pinnaletoomine. See oli huvitav – õppisime sõlmi, kasutasime eri otsimistehnikaid ja katsetasime, kuidas leid pinnale toimetada. Ootan juba, et saaks Linnahalli juurest hakata prügi ja uppunud telefone välja tooma.
Kodutööks anti neli testi, täitsime neid Nadiaga 3 tundi, nii et aju sisises juba.

5. Night Diving (White Rock). Hea, et öösukeldumine eile ei olnud. Ma oleks saanud kõik põletikud ja midagi kauba peale ka. Muidu oli öösukeldumine oli täitsa põnev ja oodatust lihtsam - nagu päeval, aga pimedas. Pimedas saab sekkuda looduslikku valikusse ja eludega mängida – näitad väikse kala peale valgust ja jurakas barrakuuda teeb amps. Siis saab veel helkiva planktoniga mängida nagu The Beachi filmis. Pidi muidugi taskulambiga hoolikalt vaatama, et mõni kivi või korall kõhtu ei kriibiks ning samuti jälgima, et vee all kaotsi ei läheks.

Kursuse lõpuks ütles Neil, et olin excellent ja ma kuulsin muidugi, et accident.

Nüüd võib rahuliku südamega mani- ja pediküüri minna, sest mõnda aega oma küüsi lestade ja soolavees ligunemisega ei rüüsta.

NB! Jama, et pilte ei teinud, sest ma usun, et te ei usu, et ma sukeldun.