Tiiu: hm, päris cool tšikk olen

Tõenäoliselt olen ma Ko Tao kõige jahedam tšikk, sest mu kehatemperatuur on arvatavasti sama, mis ilmal õues päikese käes – nii 36 kraadi ringis.

Märkmikus on viimaste päevade kohta vaid numbrijadad - kraadid pendeldavad alaviku ja palaviku vahel. Näiteks hommikul alustan 36,2-st, jõuan 37,9-ni ja siis 36,0 tagasi. Palavikualandajaid ei ole võtnud, lihtsalt pendeldan, endal pilk tuhm ja õlad kössis. Et kui igas teises sissekandes on juttu, kuidas me varsti edasi liigume, siis hetkel on see projekt kalevi all. Ei ole ma veel võimeline kogu eluraskust oma õlgadele võtma ehk siis seljakotti tassima.

Lugesin Lonely Planeti haiguste osa läbi ja Kats käis internetis sümptomeid kontrollimas, kuid pole osanud endale veel diagnoosi panna ja raviskeemi määrata nagu eelmine kord lümfisõlmede põletikuga. Veidi kahtlustan, et süüdi võib olla konditsioneer, mis taanduma hakanud köha uuesti elule puhus, a mine sa tea. Kõikuv temperatuur ja köha, mis öösel naabritelgi magada ei lase, ongi kaks ainukest kaebust.

Tai med-süsteemi uurima väga ei kipu (kuigi arstiabi pidi siin korralikul tasemel olema), sest üle-eelmine haigus, Vietnami A-gripp on kindlustuses veel menetlemisel.

Kas keegi on üldse veel nii haige kui mina?! Igatahes raske on iseendaga sõber olla, kui see sõber on alatasa haige.

Peamiselt olen viimase nädala mõelnud:

* Millist eesti toitu igatsen kõige rohkem või kas üldse. Seni juhib vesiste keedukartulitega böstroogonov, teisel kohal hapukoor, kolmandal värske hapukurk. Vabalt saan ka ilma nendeta olla.

* Kelleks hakata; vastus - ei tea. Et äkki oleks pidanud Eestisse tööle jääma; vastus – ei. Austraalias hakkab veel nalja saama, ma ütlen. Tööle minna tahan pärast aastast pausi isegi väga. A see kellaga ärkamine on vist väga vastik tunne ju?

* Kas peaks jätkama akadeemilist teekonda, et virge püsida?

* Milliseid oskusi endas arendada? Kats lubas mu kohe massaažikursusele saata - olevat järjekordne varjatud anne. Surfimõte vaimustab mind ka kangesti.

* Milliseid võõrsõnu kasutades targem välja paista ja millised uued inglisekeelsed sõnad ja väljendid olen omandanud?

Vahepeal tundus, et ma hakkan lolliks minema või siis vähemalt õudse kiirusega lollimaks jääma. Nüüd ma olen aru saanud, et ma lihtsalt kohanen Aasiaga ja mõte käibki teist rada pidi ja hoopis aeglasemalt. Nagu ütles Liisu, kes just Filipiinidelt tagasi Eestisse jõudis, et veider tunne on vaadata seda multifilmi, kus kõik ümberringi käib 1,5 kordse kiirusega.

* kas mu eesti sõbrad ikka mäletavad mind, kui ma kunagi tagasi lähen?

* et ma ikka muretsen liiga palju teiste inimeste arvamuse pärast ja mul on veel pikk tee minna.

* Kas ma lähen peast lõhki, kui ma kirjutada ei saa?

* Kuidas iga tunni mitte ärgata massakaid meenutavate vastikute putukate pärast, kes närivad tõrjest hoolimata?!

* Kuidas peaks reisima – elama, tutvuma seiklema, ahmima uusi kultuure, vms? Algatuseks lihtsalt terve olema? Laisklemine mulle meeldib, tegutsemine aga veel rohkem.

* Milline on jõujoonte, mängu ilu, mõnu, ärakasutamise ja unustuse kompotis komponentide vahekord, kui maitses hästi?

* Mõelnud välja meie küla tarbijalisa (tulekul)

* Mis on ikkagi Ko Tao fenomen.

See mõte tuleb eriti kell kaks päeval, kui on alati ilge sitahaisulaine. Arvatavasti käib fekaaliauto. Ja siis öösiti, kui vaikne ja kuulda on vaid gekosid ja siis huilgavaid pidulisi.

Ühel öösel väsis elekter, kuni oli täitsa ära ja tuli siis topeltvatiga tagasi. Laelamp ei siranudki mõnda aega kuskil kaugustes nagu koidutäht ja tiivik ähvardas ära lennata.

Ko Taol püütakse keskkonnateadlikku mõtteviisi igati levitada. Enamasti kipub see siiski prügi alla vajuma. Ei ole nii nagu rääkis Priidu Null „Reisipalaviku” saates Vietnami tohutust kilekotimajandusest: „Keegi ei ole neile öelnud, et nende pärast saab maailm otsa.”

Turismibrošüürides ja mõnedes WC-des on manitsus, et kasuta Ko Tao piiratud elektrit ja vett säästlikult. Et kui 15 päeva järjest ei saja, võib vesi lõppeda. Ehk siis pane vett kopsiku või bideedušiga, selle asemel et nupust vajutada. Vahel on õhtuti paakidest vesi lihtsalt kinni keeratud. Meil see külma vee süsteem ei lase ka duši all liiga kaua mõnuleda.

Prügikaste on täpselt nii palju, et ikka jõuad neid otsides end juba napakana tundma hakata ja mõtlema, et kas keskkonnasõber peab selle sodi nüüd tassima koju või libistama kuhugi lillepotti.

Siis kuulan Katsi muljeid, kes tuleb oma külajuttudega ja õhkab, et issand, nii Kärdla! Et tegelikult me ikkagi ihkame oma väikest aeglast suhetest läbipõimunud mulli/kogukonda ...troopilisel saarel. Ja kui kuulata siin erinevate inimeste lugusid, on Ko Tao aidanud neil oma elust eluga välja tulla.

Muide, 10 aastat tagasi oli siin Sairee lahe ääres olnud vaid kaks maja, samas kui nüüdseks on kõik paksult täis ehitatud. Nähes, kuidas need hooned siin valmivad, saab varsti palju kõrgemad asemele ehitada (seni on enamus ühekordseid, sekka kaheseid). Oi, see maailm läheb veel käest ära.

See, mida ma tavaliselt verandalt näen: koristusbrigaadi lemmikkodulind. Kuked-kanad siblivad niisama.

Viis minutit pärast seda, kui olin eelnevale jutule punkti pannud

Kats jõudis koju ja teatas, et poisid viivad mu nüüd kliinikusse. "Poisid?"

Ben, keda ma olin täna päeval põgusalt näinud (ta muidugi mäletas mind sellest õudusteööst, kui ma ka Jänesega tülli läksin – KÕIK siin mäletavad ELU AEG su tegusid, isegi kui sul endal on õigustused....saareelu), ja John, keda ma nägin esimest korda. Nad omavahel tutvusid ka alles täna ja tööalaselt - John on diskor ja Ben jagas Katsiga flaiereid.

John isegi ei uskunud, et Katsil mingi haige sõber kuskil on; pigem, et Kats on salasöödik, kes haige sõbra ettekäändel kaob toiduga koju õgima.

Härrad olid resoluutsed: nad enne ei lähe ära, kui ma nõus olen, sest muidu jään ilma kõigest lahedast, mis ümberringi toimub. Tunnen ennast täna peaaegu täitsa hästi...

Minu asi oli ainult alluda ja valida, kas minna jalgsi või motikaga, apteeki või kliinikusse. Allusin jalgsi kliinikusse.

Kliinikus olla juba tuttav tunne: paberid täita ja kraadida. Kusjuures neil oli pisike vanakooli elavhõbedakraadiklaas, mis mu higises kaenlaaugus ei tahtnud püsida. Doktor Dumrong Russamejunchay arvas, et asi on kopsus ja nii pika köha peale hakata võibki kehatemperatuur jupsima. Kopsupilt näitas siiski, et kopsud on puhtad ja probleem hingetorus.

Sain:

1) Diagnoosiks akuutse bronhiidi

2) 7 päeva jagu antibiootikume Roxithromycin

3) 5 päeva jagu pisikesi pille nimega Bisolvon millekski

4) 1,5 päeva jagu pulbrit Mucil Granules (acetylsysteine)

5) Kopsupildi uhkes ametlikus ümbrikus, mille taga on Ko Tao kaart

6) Käsu püsida 3 päeva kodus, mitte juua alkoholi, juua palju sooja vett (just selles järjekorras)

7) Käsu tulla nädala pärast end arstile näitama. Kuigi „õde” – naise peaga meesolend – kes itsitas mul kopsupilti teha ja seda mööda kliinikut kuivatada lehvitas, ütles, et ta ei taha mind küll enam näha siin.

Seekordne saak: kopsupildi saan nüüd koos kummimadratsiga kaenlasse võtta ja paikseks jäädes seinale panna. Kalendri kõrvale.

Visiiditasu, kopsuröntgen ja ravimid läksid maksma 2230 bahti ehk u 750 krooni, mis on võrreldes Vietnami ligi 4000kroonise arvega võileivahind. Uksest ukseni kulus aega u 40 minutit, kusjuures kopsupilti jõudsin teha kaks korda. Nii et aega ka kordades vähem kui Hanois kulus. Seal olin palju udusemas seisus ka ja kliinik tundus fäänsim.

Kindlustuse telefon, kuhu on käsk kohe mis iganes ajal helistada, kutsub, aga ei vasta.

Mu missioon ikka on Aasia medsüsteemi testimine. Meenus, et isegi bakatöö oli ju teemal "Sotsiaal-majanduslik staatus ja tervis".

Kaalun endiselt 57-58 kilo, mis on üle viie vähem kui Eestis.

Tiiu,

36,1 kraadi