It’s home time... Travellers are shithouse

Neljapäev

Nüüd on see siis käes – peab tööle minema. Aga et kuhugi minna, tuleb enne see koht leida.

Uue, Sidneys konkurentsivõimelise CV tegemiseks kulus peaaegu 12 tundi (sisaldab ka uneaega). Umbes poole poole sellest ajast vingus Tiiu, et ei oska valetada, aga tänaseks on meil rahvusvaheline baaritöö kogemus olemas. Näiteks Tais.

Lisaks laiskadele turistidele oleme muidugi ka laisad tööotsijad: vedasime end kohale kokkusaamistele, mis teised inimesed olid meie jaoks kokku leppinud. Vähemalt õigel ajal olime kohal, ses mõttes on Sydney geograafiliselt kuidagi lihtsalt hoomatav.

Oli vaja sõita teise maailma otsa, et kuulda: kõik käib ikkagi soovituste ja tutvuste kaudu. Kesklinna baarid saavad iga päev 20-25 CV-d, ilma et nad tegelt üldse uusi töötajaid vajaks.

Kõige pealt langevad välja need, kel pole RSA paberit (Responsible Service of Alcohol ehk koolitus, kus tehakse kuue tunniga selgeks, et sa ei tohi klienti nii lolliks joota, et ta sind kohtusse kaebab, kui ta pärast vales kohas teed ületades auto alla jääb) ja lõppkokkuvõttes ei pruugi tööd saada ka siis, kui sa oled enne olnud mõne palju suurema baari manager.

Lihtsalt tuleb olla õigel ajal õiges kohas, hea välja näha, rääkida ja manager ära võluda. Naismanageride juurde pole meil isegi mõtet sisse astuda.

Kuulsime, et nii meie kui CV-d näevad head välja.

Tööintervjuu võib olla vägagi meeldiv, kui oskad täpsustada, millist veini eelistad.

Statistika mõttes: julgesime viia ainult kaks CV-d. Siis oli julgus otsas. Tundus, et täna juba tehtud küll. See vist on ikka rohkem laiskus kui häbelikkus... Varsti saab Jaanus meile öelda, et me laiskus on suurem kui Käpa joomine

Siis tuli loogiline samm nr 2: saime kokku Joeyga ja ta parandas me CV-de keele ära. Joey on me tuubingusõber Laose aegadest, keda nägime Tais ka. Siin Sydneys on ta inglise keele õpetaja ja muidu elus algklasside õpetaja. Praegu on ta tööülesanne õpetada 7-21 aastaseid inimesi (ta ise on 23) lugema ja mõtlema. Et näiteks lause „Kass ronis puu otsa” puhul ette kujutada, siis mismoodi näevad välja kass, puu ja ronimine.

Ta oli oma õpilastega jalkat mänginud ja need olid temast vaimustuses („Loomulikult mängin ma kõikidest austraallastest paremini.”). Ja siis kaks sellist 10-aastast naga avastasid internetist pildi järgi, et Joey on inglise profijalgpallur ja kuulutasid seda kõigile. Seda ta muidugi pole, a arvatavasti nägid nad Beckhami pilti.

Reede

Täna juhtus pisike ime: tšekkisime end Bondilt Noah’s hostelist välja, et linna poole kolida. Ainult 2 korda mõtlesimegi tegelt ümber ja ajalises plaanis oli see ainult kolm ööd. Vahepeal olime oma kuueses toas eriti mugavalt kahekesi ja pärast oli me tuba nagu Orkut: eestlased ja brasiillased. Kripeldama jäi see, et Katsi Karguvend kadus ära. Nagu päriselt kadus ära; mitte et poleks enam näiteks mingi solvuka pärast näole andnud. Viimati nähti teda kolmapäeva varahommikul ja oma tuppa ta ei jõudnud.

Igatahes me ikkagi suudame otsustada ja neid otsuseid ellu viia. Aplaus.

Et ilmad on siin sügisesed, nii 30 kraadi, ühinesime peesitavate eesti poistega – Tõnise ja Arvoga, kellega pidime põhja poole minema hakkama, aga Kats tegi Tiiule selgeks et maatöö tähendab siin seda, et sa pead päevas korjama 12 000 õuna, mitte 300. Veits palju pole vä?

Matu sõpradele teadmiseks, et ta on kõvasti kaalust alla võtnud. Loodetavasti ta end viimase kuuga ei paisuta ja saab efektselt üle Eesti piiri astuda.

Siis astus reipal sammul me juurde üks tüdruk: „Tere, Tiu ja Kats! Ma olen te blogi lugenud.” – Karin.

Lehvitused ja tervitused meie fännile Aedale Hiiumaale, kes meid vahendas! Maailm ongi täpselt nii väike, et varem või hiljem jooksed otsa sellele, kellele vaja.

Karin tegelikult enne luuras ja kogus julgust: luges raamatust ühe peatüki; saatis Aedale SMSi, et hakkab meile nüüd lähenema ja läheneski. Me oleme muidugi liiga lihtne variant, kellest alustada võõrastega tutvumist, sest vaevalt me tutvumise peale ütleks, et „Okei, Karin, pakaa siis, me lähme võtame ühe õlle”. Eestlased on ikka huvitav rahvas. Ei saagi aru, kuidas nad seal järjekorras nii ette julgesid trügida, kui jumal ükskõiksust jagas. Täitsa tabav, et Jaanus õpetab väljakatele esimese eestikeelse fraasina „Mul suva.”

Karin on teel Tonga kuningannaks ja kui Tiiu austraalias lotovõitu ei saa, läheb ka Tonga poole.

Karin, Tiiu, Tõnis, Arvo.

Õhtul käisime Eesti Majas, kus olid pikad lauad ja Kalevipoeg kallistas seina peal paljast meest.

Vasakul all nurgas kabistav Kalevipoeg.

Aga Hiiumaa vappi ei rippunudki, nagu Hiiumaa polekski maa.

Kogu selle Eesti butafooria keskel kõlas inglise keel (baaris ei antud midagi, kui ütlesid „Kaks õlut”) ja inimesed matsutasid makarone hakklihaga, mida nimetati peenelt bologneseks.

Pika laua taga.

Jah, me oleme rotid, ja ei raatsinud makaronieine eest maksta 20$, isegi kui olime päeva jooksul söönud kaks toidukorda juustusaia.

Kogemata täiesti õige stateegia, sest jäägid müüdi pärast maha 2 taala ports, millest jätkub meile mõlemale. Kolm karpi sai viieka eest. Nii soodne diil, et Tiiu tassiski pärast pool ööd kilekotiga spagette kaasas.

Kuna enne järgmist Eesti Maja üritust läheb kõht uuesti tühjaks, võtame ette muude maade majad. Nii et teadmiseks ja arvestamiseks teisele Tiule – nii see meie Sydney rotispikker täieneb. Üks on näiteks selline, et hangi küla pealt laps käevangu ja ühistranspordis saad odavalt ringi tuuseldada (Karini blogist: Pühapäev on siin family fan day. Kui sul on yks tatt kaasas, maksab pilet yhistranspordis 2.50 per nägu. Sama pilet kehtib ka bussis ja praamil ning võid ühistranspordis veeta kogu päeva kui isu). Homme on lootust Lihatommilt häid säästunippe välja pressida.

Õhtuses vabakavas olid veel Tõnni ja Arvo maaleminekupralle ning klubikülastus. Karin läks Tiiu juhiloaga sisse ja turvamees ütles, et pole tema enne nii suurt ID-kaarti näinud.

Oleks tahtnud ise olla see, kes mõtles välja, et shotte saab hulgi serveerida teekannus. Müts maha.

Karin, Janooošik, Katja.

Ega muud polegi juhtunud. Heinlast on ainult saamas Austraalia edulugu. 24 tundi pärast CV viimist helistati ja kutsuti teisipäevaks proovipäevale. No see esimene koht neist kahest, kus me käisime. Ja siis sama päeva õhtul tuli austraalia mehelt abieluettepanek ka. SMSiga, mis on muidugi veits lame. Järgmine SMS kirjutati arvatavasti pärast mõningast mõttepausi, sest härra tundis kahetsust, et ei tea, kas Miss Katrin on ka voodis hea. Meil on ikka kultuurilised arusaamatused siin maal, sest kaks päeva varem tuli kutilt „Think it’s home time... Travellers are shithouse.”

Tsiteerides meie aja klassikuid: „Jumal anna mulle andeks et ma annan lootust inimestele kellel iial muga lootust pole.”

* * *

Elame nüüd Kings Crossis Kanga House’s, mis on täitsa kena ja kodune koht. Kõrvaltoas peaks elama Delmar ja kuskil ka komamees Tauts, kes üllatas täna sellega, et pani üleliigse koma. Kui ees ei ole alati koma ;)

144$ maksame kuueses tüdrukute toas, kus me praegu oleme neljakesi. Tasuta hommikusöök on, wifi on, tee ja kohv ning terve hunnik ühiskasutuses asju (sh nt must pipar, jahu, kaneel).

Muidu on Austraalias natuke hea ka, nagu näiteks ei pea ehmuma, et ostad kogemata deodorandi, mis on extra valgendav.

Pilte tuleb veel.