Kui Käpp on maas, siis tuju hea

Pühapäev: Käpp tuleb külla

Jamesilt tuli SMS, et meie sõber Mick on vist siin.

Päeval pargis rääkisime Jamesile, et üks meie eesti sõber tuleb homme ja kui Käpp tegelikult sama päeva õhtul saabus, polnud tal kahtlust kellega tegu. Härra oli kohal.
Õnneks oli Jamesil vajalik eelhäälestus olemas, kui Käpp käskis tal oma kotid taksost teisele korrusele tassida.

Tõenäoliselt sai järgmise tunni jooksul terve hostel Käpa olemasolust teadlikuks, see ei olnud raske. Eks Käpa kamraadid teavad, milline ta on.
Käpaga.
Eestlaste esindus.

Grete oli surfilaagrist tagasi jõudnud ja lõikas Tiiule uue soengu. Vastuvõtust laenasime tavalised kontorikäärid ja naiste wc-st sai ilusalong. Kahju, et värvi ei olnud. Kel Melbourne’is juuksurit vaja, moosige Gretet! Silma ja kätt on tal kõvasti.
Supertöö! Aitäh, Grete!
Tundeline pilt, kui Käpp üritas enam-vähem läbi ukse väljuda.

Õhtul käisime 10 kutiga (pooled neist koreakad) Fitzroys ja leidsime koha, kus üks Adelaide’i bänd esines oma kolmele austajale ja see bänd ei olnud üldse mitte halb.
Klassikaliselt oli kaasas fotoaparaat, aga mälukaart mitte.

Arvutis sõjamänge mängivate koreakatega olime juba harjunud, nii et kõige värvikam tegelane oli jordaanlane Amro. Ühel hetkel küsis ta häbelikult, et kas ta võib midagi küsida. „Mis su tähemärk on? Mulle nimed ei jää meelde, aga tähemärgid küll. Mina ei tea, mis minuga lahti on.” Ta oli arsti juures ka käinud uurimas, et mis tal viga on, aga saadeti sealt minema, et ta on normaalne.
Siis ta rääkis, et vähid on väga romantilised ja kulutavad raha ainult enda peale.
Amro tuli Austraaliasse õppima ja elama, sest Jordaanias on maksud kõrged ja raha vähe. Ei aita seegi, et ta on ametilt advokaat ja kuulsate vanemate laps.

Kaasas oli ka Käpa toakaaslane Dan, kes õppis Katsi käest ära mitte eriti viisaka hommikutervituse.

Aga hommikut Käpp me hostelis enam ei näinud, sest personal oli juba öösel käpavastased meetmed kasutusele võtnud pärast seda, kui Käpp oli uinunud õues pingi peal, siis toas põrandal ja lõpuks toakaaslase voodis.


Teisipäev: Tiigriga Sydneysse

Teisipäeval vedasime end Tiger Airwaysiga Sydneysse. Tiger on odav ja teisipäeviti kohe eriti odav. 38$ ots, aga muidugi kasseerivad ka lisa pagasi ja iga muu asja eest.
Me transport lennujaama kukkus ootamatult ära, aga õnneks saime veel tund aega enne broneerida bussikohad (15$ tk). Ja siis see lennujaamabuss eriti viitsinud tulla. Nii me ootasime hosteli ees, meie ja me 10 sõpra, kes olid nagu iseenesest selle poolteise nädalaga tekkinud.

Nunnukad järgemööda: Džungli Georg, Kats, Sam.

Sealhulgas me toakaaslane Emma, kes on arvatavasti mingi vaimse hädaga ja kellegagi ei suhtle. Esimest korda tuli ta ja istus kööki me juurde ning pärast ootas õues, sõnagi lausumata. Tegelikult ta räägib ka – vastab küsimustele ja kaks korda küsis ise ka.

Tiger Airwaysi terminal oli paras kuur. Jaanus ütles pärast, et saabuvad lennud tulevad veel hullemasse kuuri.
Check-ini järjekord läks kiiresti, aga alles siis peetimine hakkas – seljakottides 3,5 ülekilo. Iga kilo eest peaks maksma 15$. Kas me tahame maksta? Muidugi mitte.
Ohverdasime õli ja äädika, mis on ilmselgelt odavam uued osta (jahu, suhkur, munad juba jäid hostelisse sakslastele). Selga panime kõige raskemad riided ja toppisime väiksed seljakotid triiki täis. Õnneks Austraalia siselendudel vedelikupiiranguid pole. Check-ini mees oli asjade jäävuse seadusest kuulnud – ega kogupagas kergemaks ei lähe, kui me asju ühest kotist teise tõstame. Ehk siis pidime ka käsipagasi ära kaaluma, et ega pole üle lubatud 7 kg. Loomulikult olid need kilod sinna liikunud. 2,5 kg üle.
„Kas teil on läptop? Läptopi võite kaasa võtta.”
Võtsime oma napilt kilose arvutibeebi kaenlasse.
Nii see reeglite järgimine siin käib. Veini ostes saadetakse koju passi järgi ja kui, pass näpus, tagasi tuled, siis isegi ei vaadata seda.

Tee peal kugistasime kaasatehtud võileivad kraaniveega alla. „Võtke pudel kaasa, saate täita ja lennukisse võtta,” ütles turvamees. Kurat, me oleme nii hellaks tehtud, et lennureisidel on kõik keelatud. Turvamees oli ülisõbralik. Et kust sellised ilusad naised ka tulevad ja et üldse ei viitsi tööd teha, parem läheks koju palmi alla.
Kats ja ülekilod jõudsid Sydneysse.

Sydneys tuli Jaanus meile vastu ja viis linna, näitas oma uut kodu ja Bondi Beachi. Seejärel klaas veini Breti juures seitsme kanadalase nelja toaga korteris, kus esialgsete plaanide kohaselt oleks me saanud elutoa diivani kohad, aga siiski ei ja isegi parem ongi.

Bondi Beach elab veel suves ja seetõttu otsustasime esialgu siin olla. Aga hostelites on ööd praegu 30 dollari ringis. Lõpuks valisime välja Noah’s Bondi Beachi, kus on 156$ nädal. Mainida tuleb ka seda, et oleme 4 poisiga ühes toas, kellest üks on täielik põrsas. Ta sügab parajasti oma mune siin. Loomukult on meil ülemised narid, istume siin nagu kaks kellakägu. Ja loomulikult on redelid ühelt poolt blokeeritud seinaga ja teisalt kappidega.

Ümber suitsuanduri on keegi tarkpea näritud nätsud pannud.


Kolmapäev: dr Harry

Kats ärkas hommikul üles, 38 kraadi palavikku ja kurk nii valus, et isegi vett ei saa juua. Lihtsalt üleöö haigestus. Nii palju siis rannapuhkusest.

Õnneks oli doktor siinsamas Bondi roadil ja täiesti ilma seiklusteta olime viie minutiga kohal. Dr Harry Hirschowitz diagnoosis haiguse, mis tõlkes ostus ootuspäraselt kurgumandlipõletikuks.
Arst ütles põhjuseks, et liigne pidutsemine on keha ära väsitanud (Jaanus rääkis, et siin on sotsiaalreklaamid sõnumiga „Kas sa kujutad end ette kolma päeva ilma alkoholita?” ja Bondi Beach on üks mürglikoht). Kui ta kuulis, et pidutsemisest pole haisugi, käskis kiiresti terveks saada ja peole minna. Et siis selline juut.
Kulud: 50$ arsti vastuvõtt + 50$ antibiootikumide eest (roxithromycin 150 mg), valuvaigisteid sai peale kauba.
Kolme päeva pärast peaks Kats jälle terve olema.
Valmib hommikusöök.
Söök sisse.
Söök seedib. Selline Bondi Beachi vaade ongi hosteli rõdult.

PS. Riietumine tundub olevat siin põhiteema. Melbourne'is oli lihtne: midagi musta selga ja kohe oledki niiiii Melbourne.

Hetk tagasi küsis koridori peal üks neiu, kas ta saapad litsakavõitu. Pole kaua nii mures inimest näinud. Saapad olid okei, a hõbeniidiga retuusid mitte väga. Ja mustad retuusid pidid tal vaesekel mustad olema. Nii ta riided vahetama suunduski...

Ja Jaanus torkas, et kas Tiiu peab kitlit ka kleidiks.