Tagasi tsivilisatsioonis

Neljapäev

Me oleme siin välismaal nüüd, kus saadakse vanemaks üheksa tundi varem kui Eestis.

Balil tuli meile külla eesti poiss Imre, kes on viimased 15 kuud elanud Austraalias ja hakkas meid austraalia eluga kurssi viima.
Kauge külaline.

„Mis on suur mustavalge-kirju õhupall kõrbes?”
Me muidugi ei tea. „Kaks päeva 45-kraadises kuumuses surnud olnud lehm.”

Üldse olid tema lood sellised, et me ei teadnud, kuhu silmi või kõrvu peita ja Tiiul tuli idee hakata folkloori koguma - eestlaste kangelastegudel pole Austraalias otsa ega äärt.

Transpordiskeem viis meid Balilt läbi Kuala Lumpuri Melbourne’i - jälle loetud tundide jooksul kolm maad ja kolm eri raha, a ise vähemalt tundsime, et väga soodsalt saime.

Kuala Lumpuri lennujaamas puuriti tükk aega, mis maa see ii-ess-tii on ja kas meil ikka viisa on. Teised reisijad olid enamasti pilukad, kes oma kohvrimägede tagant välja paistnud. Teades, et Austraalia on kallis ja peaks igast asju Aasiast kaasa tooma, olime vähendanud kotikilod 13 ja 15 peale.

A kus see hipisitt siis on, kes Austraaliasse koguneb?! Süda läks alles siis soojemaks, kui lõpuks tulid kaks backpackeri välimusega kutti, ilmatusuured padjad seljakoti küljes, ja tegid imelikke manöövreid nagu ikka kaks Reisi-Uudut, kes ei saa pihta, kus nad on ja kuhu minema peaks.

Me olime Kuala Lumpuri lennujaamas juba vanad kalad, täiendasime kosmeetikavarusid (põllule minekuks tuleb end ikka Lancomega katta) ja pidime tasuta wifi pärast lennukist maha jääma.

AirAsia on ikka aus lennufirma, äge uus lennuk oli ja meie reas oli vaba iste, mis tegi kaheksatunnise ülelennu täitsa mugavaks. Polnud aega väga muretsedagi, kas ketsi all on muda, mida Austraalia riik oma pinnal näha ei taha. Austraaliamaale lasti meid lupsti sisse, midagi ei tahetud teada.

Väikesed lapsed rääkisid vabalt inglise keelt ja puha ja kõik oli väga rahulik.

Ja siis me värisesime Melbourne’i lennujaama ees nagu haavalehed. Kartsime väga. Tagasi tsivilisatsiooni minna pärast nelja kuud Aasias on kohutav, väga kohutav tunne.

Tiiu valmistus nüüd kirjutama, et tegelikult on väga tšill... Kui praegu hakkas taevast metsiku kolinaga jääd alla sadama. Melbourne’is peaks olema sügis, nii 25 kraadi päeval. Jäätükid põrkuvad katuseääre pealt nii 3 meetrit üles ja need, mis lompi kukuvad, teevad sulpsatuse nagu kivi. Me Elizabeth Street on jõgi, mida mööda ujuvad prügikastid ja sodi. Trammiliiklus seisab. Jessas. Liisa saatis meile igaks juhuks sõnumi, et ega me ära ei uppunud. Tema sai Lõuna-Melbourne’s palju tugevama tormihoo kaela.

Toast tehtud kaadrid. Tegelikkus oli hullem.

Aga tagasi lennujaama ette. Me peaks saama otse kuhugi reisiloogikute konkursi finaali, sest tegelikult on meil esimest korda nende kuude jooksul keegi vastas, kes pealegi viib autoga kesklinna. Ja meie ikka mõtleme, et küll Bangkoki lennujaamast oli mõnus linna sõita – veits võttis aega, et buss leida; kui see edasi sõitnud, tuli järelikult mõne teise peale minna... kuni tänavad olid kuninga sünnipäeva pärast üldse suletud...

Aga Jo, kes oli EBSis kunagi vahetustudeng ning nüüd Melbourne’is tagasi ja teeb doktorikraadi ja annab ülikoolis loenguid, võttis päeva vabaks, et meid sõidutada ja sööta.

Hostelis (Melbourne International Backpackers, 450 Elizabeth Street) oli peale meie veel neli eestlast ja öö edenedes laulsid 18-20aastased euroopa suurrahvaste esindajad „Ee-ee-ee Estooooonia! Estoooonia!” ja pildusid eestikeelseid fraase, mis neile kuskilt külge olid jäänud.
Et ühes ruumis asuvad nii vastuvõtt, köök, söögituba, internet kui lauajalgpall, on sotsiaalsust ja lärmi rohkem kui rubla eest.

Reede

Magasime maha hommikusöögi, sest kell oli ikka Indoneesia ajas. Ja vetsu minnes jäime koridori peale, sest me olime maganud kaua ja kaardid, millega saab tuppa ja WC-sse, enam ei töötanud. Aasias oli lihtne: tuli minna aknast, kui uksest ei saanud. Nüüd aga oli vaja minna end receptionisse alandama, ega me ju ise elektroonika vastu saa.

Õhtul saime kokku kohalikega: külastasime Liisa, Sille ja Kristeliga city ja Fitzroy baare. Keskööl algas Katsi sünna ning Liisa ja Sille meisterdasid loetud minutitega sünnipäevaüllatuse: viled ja paugutajad, xx küünlaga kook, tuulevarjuks lamas kõrval tänavalt leitud vabatahtlik meesterahvas. Sünnipäevalaul. „Happy Birthday Katrin!” Publikuks inimesed, kes õhkasid, et oleks neil ka sõbrad, kes selliseid üllatusi teevad. Mõnel on;)
Liisa ja Tiiu.


Pühapäev

Vahepeal pole peale enese elushoidmise – st söömise ja magamise – midagi teinud. Ilm on niru olnud. Täitsa sügise moodi. Ja väga huvitav on iga päev riietuda, kui sul on ühed pikad püksid ja üks pika varrukuga asi. Ja Tiiu on nii väikseks jäänud nagu läheks 10. klassi, mis omakorda välistab pooled kaasasolevad riided (T, sa ei saa enam mu suure perse kallal õiendada!). Muidu on tervis jälle korras, isegi söömine enam-vähem.
Melbourne.

Ahjaa, hankisime endale Austraalia numbrid ehk kõnekaardid, mille registreerimiseks tuli veerand tundi automaatvastaja ja inimesega rääkida. Helistage, saatke sõnumeid ja kutsuge kohvile:
Kats: +61 42 46 39 748
Tiiu: +61 42 46 39 738

Mida aeg edasi, seda enam meenutab hostel vanadekodu – ainult et siin löövad aega surnuks noored inimesed.

Väidetavalt otsib enamus ka tööd, a nii passiivset tööotsimist pole enne nähtud. Kuni uue otsani kuuleb lugusid, et „olin kolm nädalat nelja tärni hotellis kokk - ma enne pole kokana töötanud, aga ütlesin, et kokkamine on mu hobi. Kolme nädala pärast mind vallandati. Arvatavasti olin lihtsalt puhkuseasendaja.”

Me elame kuueses toas. Peale meie on kolm nunnut korea tüdrukut ja siis üks, keda kõik siin peavad hulluks, aga see tüdruk on tõenäoliselt arengupeetusega või muu vaimse häirega, sest tal ila jookseb suust ja rääkimise asemel maigutab. Kats tegi oma missiooniks temaga suhtlemise ja see on isegi vilja kandnud. Emma on 32, austraallane ja elab siin hostelis juba kaks kuud. Tema tööotsimine käib nii, et magab päevad ja ööd ja ei suhtle kellegagi.

Üldiselt on hostelis elamine erinevate inimtüüpide tundmaõppimiseks suurepärane võimalus ja sellega hostelis elamise plussid ka piirduvad.

Tiiul vaevleb endiselt kultuurišokis ja me mõlemad tahame tagasi Aasiasse.
Ubudi ööelu.


Esmaspäev

Hostelielul on siiski veel plusse: saksa poisid (üks neist seesama nelja tärni kokk) olid süüa teinud ja pääsesime kartulipraadimisest. Mis on omamoodi paha ka, sest nii ammu pole praekartuleid saanud ja söögivarud on sellised, et meil on isegi juba jahu.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja ühtlasi vaba päev (labour day), tänavad rahvast täis ja vedasime end lausa muuseumi (NGV - National Gallery of Victoria) tasuta osadesse.

Australian Centre for the Moving Image (ACMI): nukufilmi „Max and Mary” näitus.
Life Goals.
God hates fat people.

Annepaluver.

Üleeilne rahe tegi ikka kõvasti kurja – mõlkis autosid, purustas klaase ja ujutas hooneid; näiteks üks muuseumi osa oli täna ka veel suletud tormikahjustuste pärast.
Meie hosteli kolmas korrus sai ka märjaks ja elanikud koliti allapoole.

Kuna Liisal on NGV liikmekaart, sai sealses küpsisetoas tasuta kohvi ja küpsist ning arutada maailmaasju: kuidas saada soojemaid riideid ja tööd ja mida eluga üldisemalt pihta hakata. Nii et ettevaatust, perekond Kallin, varsti peate siiski lugema meie 12-tunnistest tööpäevadest ja nürist proleelust. Tiiul tuleb enne siiski valetama õppida. Õudne.
Isehakanud muusikuid on siin palju. Homme võib seal asemel olla Kats vietnami parmupilliga (sest akordion ununes koju).

Järgmistel päevadel tahame Melbourne’is ringi vaadata (kui ilm nii lahke on), külastada kaltsukaid ja Jo grilliõhtut ning mõelda välja, kuidas teleporteeruda Sydneysse.