Vabariigi aastapäev kremeerimise ja kookosenapsuga

Kats: ”Kus su sarong on?”
Tiiu: „Kaelas.”
Lümfisõlmed on paistes.

Tänase kremeerimise tseremoonia jaoks peame viisakalt riidesse minema - sarongi ja pikad varrukad.

Sarongid ostsime Kutas saunalinadeks, kuna Suka Beach Innis polnud rätikuid.. Lähevad käiku. Pikkade varrukatega on keerulisem. Peale golfijopede, mis ilmselgelt ei sobi, on Katsil dressipluus ja Tiiul Kadri pärandatud valge pluus, millel sees uhke silt „Glamour Girl”. See pluus oli paar päeva tagasi prügikastile jälle väga lähedal, aga pääses, sest äkki peab Austraalia põllul päikese-ja kärbsekaitsena kasutama.

Tutde vennanaine annab meile paki päevalilleseemneid. Me igaks juhuks ei söö, äkki on tseremoonia jaoks.

„Jagame bensiiniraha, andke 70 000,” hakkab Tutdest välja kooruma tõsine suslik. Pungguli küla on tegelikult nii lähedal, et ta saab selle bensiiniga mitu nädalat ringi kärutada.

Kadunuke on Tutde onunaine, kes suri 75-aastasena neli päeva tagasi. Marika blogist võib pikemalt lugeda, kuidas kremeerimine on Bali inimese elus kõige olulisem sündmus ja see on kallis. Nii et enamasti maetakse surnu mõneks aastaks maha ja perekond kogub raha.

Tutde sõnul maksab tänane tseremoonia 30 miljonit ruupiat (üle 30 000 kr; mine võta sa kinni, kas see on tõsi, ses kohati käib ta numbritega päris hooletult ümber) ja on sellist keskmist mõõtu. silma järgi hinnates on kohal 300-400 inimest.

Üks turist on veel, kes uudishimu ja ebamugavustunde vahel balansseerides püüab kõike videosse võtta. Kohalikud uurivad, kas ta on meie ema. Ei olnud, pealegi on ta mees.

Tseremooniat on meil, asjatundmatutel, raske edasi anda, sest katkendlikud ingliskeelsed seletused ei tee pilti eriti selgemaks.

Lahkunu kodust liigub rongkäik lagendikule, kus kremeerimised toimuvad. Kõige tassitakse lõvi kuju, mille seljas on üks perekonnaliige. Seejärel on trobikond inimesi ja edasi tuleb surnu, siis vägev orkester. Muusika on väga hea.

Kohutavalt palav on ja hea on näha, et kohalikud higistavad samamoodi.

Kremeerimisplatsil viiakse läbi mitmeid rituaale, näiteks lastakse lendu valge tuvi.

Lõvil lõigatakse selg maha ja surnu asetatakse sinna sisse. Lõvi on korralik, suurte karvaste kottidega.
Seda asjatamist võib kirjeldada suure sahmimisena ja mehed me taga naeravad suure häälega, kui midagi viltu läheb.

Tutde ütles, et kohal on perekonnaliikmed nagu meie, aga muidugi oleme nagu kaks valget varest. Rohkem jälgitakse meid kui tseremoonia käiku ja õhutatakse, et minna vaadake ikka lähemalt. Et me oleks ikka veel rohkem tähelepanu ja päikese keskmes.
Paksemad lapsed nuiavad emadelt kokakoola raha.

Ühtäkki käib kõva mütakas. Kookospähkel kukkus puu otsast alla! Palmi all istunud inimesed ning seal samas palvetanud preester ja naised hüppavad püsti. Tõesti ime, et keegi pähkliga pihta ei saanud.

Kokku kestab tseremoonia umbes kolm tundi ja põletamise ajaks on enamik inimesi ostnud keedetud maisitõlviku ning rohelisest tarretisest, neoonroosadest ribadest ja piimast koosneva ülimagusa joogi ja koju läinud.

Kaks meest uhavad põleva lõvi alla panna bambusetoikaid, mille kanti enne lõvi ja kirstu. Gaasileek on päris vali ja palmilehed kärssavad.

Vihma hakkab sadama ja me lähme koju. Tee peal ostab Tutde kääritatud kookosejooki, mida ta hirmsasti kiidab, sest arak on tema jaoks liiga kange. Siis laseb meil Sprite’i osta, sest „Sprite’iga on ikka palju parem”.

Hiljem korjatakse tuhk kokku ja asetatakse kandikul jõkke.

FOTOREPORTAAZH:


















Bali-meie.