Pablo, we are pregnant!

Esmaspäev

Kaks kuud Austraalias on täis. Kats lendab loetud tundide pärast Eestisse ja tuleb loodetavasti augusti lõpus Austraaliasse tagasi.

Mis me siis vahepeal teha jõudsime?

Kotletti, seenepastat, kanakoibi, omletti.

Lambamaitselise seahakkliha kotletid rohke rohelise puruga.

Ühel kolmapäeval kutsus Pablo meid oma sünnipäeva puhul Opera Bari, kus esines ansambel Los Tres Monos. Arvatavasti oli nimi juba olemas, kui importliige Pablo kohale jõudis. Ja Pablo ei mänginud mitte kitarri, vaid laulis. Alguses veidi häbelikult, aga järjest julgemalt.

Jõime ise sünnipäevakingi ära ja läksime linnapeale laiama. Bändimehed üritasid noori backpackereid sebida, kuid pidid ikka lõpuks meiega leppima.

Ühe maja taustal. Ikka ei ole meelest läinud, kui palju me pidime kõndima, et kohale jõuda.

"Pabloooo, we love you! Pablo, we are pregnant!"

Kell viis oli vaja minna pubisse, kus sakslased ja prantslased vahtisid jalkat ja meil olid muud meelelahutused.

Siis on hästi meelde jäänud house party, mille teema oli džunglidisko. Brett lubas Tiiule vähemalt kahte peenist, aga tegelikult polnud ühtegi, sest tõsisemad peoloomad olid kostüümidega kõvasti vaeva näinud ega raatsinud neid seljast koorida.

Muidu viksist majast oli saanud metsik võsa (meenutas natuke 9. klassi lõpupidu), saepuru põrandal. Tüübid olid kuskilt pargist ikka terve laadungi puid ära tassinud. Meil on siin ikkagi Sydney kesklinn, ei ole nii, et nahistad võsast paar kaske.

„Millal nad selle sodi ära koristavad?”

„Arvasid, et las olla paar päeva nii. Siis vaatavad.”

Teisipäev

See nädal Tiiu kolib ja Katsil on loetud tunnid äralennuni.

Täna kraamisime ja jagasime vara.

Ühe korra kantud maasikatega mobiilikott ja vietnami parmupill, mulle Ülo Heinla kingiks saab:)

Nii et kõigepealt sai Tiiu Kadri käest kõik, mida Kadri ei tahtnud. Näiteks reisiapteegi, musta EBSi turukoti ja valge Glamour Girli pluuse, mis on praegu jälle äraviskamisohus. Täna täienes garderoob nende riiete võrra, mida Kats ei viitsi Eestisse viia.

Eestis on Katsil maja, aga see on Tiiu asju täis. Kats ähvardab neist jaanipäevalõkke teha. Kavatseb need me Ganja Girlsi Ford Transitiga Rena juurde viia.

Asjades ja tšekkides tuulates saime aru, et oleme ikka päris palju näinud, kogenud ja tundnud selle kuue kuu jooksul.

Spontaanne lahkumisetendus

Piinlike ja rõvedate jututeemade spetsialist Jamie ja Kats.
Armas Marjakas.
Rohkem ühtemoodi ei saanud riidesse panna vä?
Entuka-Janoošik ja Kats.
Tšikid.
Delmar käis meil tihti külas. Toredad õhtud olid need!
Katsiga...
... ja Katsitaaa...

Kolmapäev

Kirjutan siia edasi mina-vormis, mitte kolmandas isikus. Olgem ausad, meie põhilised nääklused olin sel teemal, kas kirjutada „ma-sa-ta“ või „me-te-nad“.

Pean hakkama lakoonilisi eluülevaateid jutustama, üks põnevil lugeja on ju juures.

Pidin ärkama umbes siis, kui magama läksin. Kella viie paiku.

Oli jah tühi tunne, sest pirasad olid õhtul mu seest välja tulnud ja asemele polnud midagi tulnud.

Pidin 6.45 tööl olema. Pärast muna-peekoni-rukola laualeviimist kuulasin seina najal naiste mula tugeva brändi ehitamisest ja tuligi kohe see tunne, et mida kuradit ma siin Austraalias teen; kas ma ei peaks ise kuskil laua taga hoopis istuma ja kaasa rääkima.

Romm tuli lennujaamast tagasi targemana, kui ta sinna läks – tema lennuk ei läinud mitte 9.30 hommikul, vaid hoopis 9.30 õhtul.

Koristasin ja kolisin viimased asjad, mida tuli kokku VIIS kotitäit.

Õhtul käisin hispaania restoraniga filmifestivali avamas ja mu põhipeavalu oli Sydney pealt see õige kino üles leida, mis siiski polnud üldse nii keeruline. Isegi hiljaks ei jäänud. Musi tulipunaseks, punane nelk juustesse ja olin silmitsi 600 näljase filmihuvilisega. Manager Miguel oli selles kaoses rahu etalon: „Võtke rahulikult! Mida kiiremini me toitu ette viime, seda kiiremini nad selle ära söövad.“

Südaööks sain koju, oli pikk päev.

Neljapäev

Kats teatas, et ostis Singapurist fotoka. TAGASITEEL KOJU! Aasta reisifotograaf!

Ta on nüüd täitsa Eestis. Otsige üles ja vaadake üle, kas ta on sama ilus, paksem või peenem, välismaa jumega või äkki üldse ülbeks läinud!

Mina tegin jälle pika päeva – päev Veleros ja õhtul Tea Roomis. Mul on varsti sellised ülakehalihased, et võin end juba surfariks valetada.

Hispaania restoran ei maksnud palka, kuigi kolmapäev oleks pidanud olema palgapäev.

Tiuks: "Kas mul on jälle tööandja, kes ei maksa palka?"

Jaanus: „Lõppude lõpuks on see sinu enda valik.“

Miguel ütles, et mingid mu paberid jäid kuhugi toppama ja küll ma ikka saan. Nii et ma endiselt ei tea täpselt, kui palju ma sealt palja saan. Tipi sain oma eelmise nädala poolteise päeva eest kätte.

Mu parem jalalaba on ikka nii 38,5 kui olla saab, nii et nr 38 king ajab suure varba tulitama.

Proleelu, ma ütlen!

* * *

Kuna blogi küljes on nüüd google analytics, siis statistik ja nuhk minus lihtsalt hõiskavad, kui ma näen, mida inimesed netis teevad.

Kuidas me blogini on jõutud?

Täiesti enesestmõistetavalt:

* Tunnen et hakkan lolliks jääma

* Kuidas olla cool

* Olin peaaegu printsess

* Jänese kõrvad kuidas teha

Kahetsusväärsel kombel oleme eksitanud tervet hulka teadushuvilisi, sest üks popimaid märksõnu on osalusvaatlus (kui Tiiu antibiootikumikuuri ajal elu käis vaatamas).

Aga mis enamus teeb – jõuab meieni nii:

* Püksata rannas

* Välismaal alasti randa

* Krediidi kaardi kopeerimine

* Meri põlvini

* Helendavad seened

* Nõukaaegne õllemark

* Põrsa munad