Villased sokid

Seltskondlikkuse plaan läks kohe äärmuslikuks, sest mul oli eelmisel nädalal tervelt neli vaba päeva ehk siis liiga palju üleliigset energiat. Pean kõigest nüüd kohe ette kandma, sest pärast iga 12-tunnist tööpäeva ei mäleta ma oma eelnevast elust suurt midagi.

Neljapäeval oli Hectori viimane tööpäev ja tal oli kinnisidee minna Korea barbequesse. Mõeldud-mindud. Meie viiene kamp, ülejäänud pilukad. Mulle tulid kohe meelde need Melbourne’i hosteli koreakad, kes mängisid kogu aeg arvutis sõjamänge ja hõiskasid sakslastele tervituseks II maailmasõjas kasutusel olnud relvi. Peamiseks jututeemaks jalka ja kuidas erinevates maailma riikides pollaritele altkäemaksu maksta.

Reedel sadas vihma nagu ka kõik muud päevad. Aga seekord nii kõvasti, et vesi pressis uksest sisse, Liverpool Street voolas ja lagi hakkas lekkima otse DVD-mängijasse. Valus oli vaadata, kuidas pesud olid juba kaks päeva aias liguneda kuivanud. Pesin uuesti läbi, et neid üldse kunagi kuivaks saada. Austraalia on ka selline mõnus koht maailmas (nagu Inglismaa või Jaapan), kus pole küttesüsteeme või erilist soojustust. Siis ongi talvel nii sees kui väljas sama palju ehk nii 10 kraadi ringis, mis on tegelt nagu eesti suvi. Mis ma siin vingun.

Muidugi ei taha sellise ilmaga keegi õues süüa ja tööpäev nihutati laupäeva lõunale.

Seepärast sain Malluka ärasaatmispittu minna preili palvel varakult, et jääks mulje, et rahvast ikka on. Suuresti väljareklaamitud massi polnudki. Siis läks peoperenaine kellelegi Carterile vastu ja sellest ajast ei ole ma temast enam midagi kuulnud.
Nagu blogi, nõnda neiu.

Huvitav pidu, aga ammendas end kähku. Rentsi kokkuvõte: "Sellesse tuleb suhtuda kui sotsiaalsesse eksperimenti, et alguses on harjumatu, aga varsti muutub suisa üksluiseks, sest inimesed teevad iga kord asju sama mustri järgi – kes tahab täis peaga kleiti selga ajada, kes tahab rindu näidata, nii et varsti ainult haigutate vaikselt, kui keegi jälle nutta röökides vannituppa jookseb."

Traditsiooniline kleidikandja jõudis oma Crossi-ringkäigult tagasi.

Laupäeva õhtul oli mul meelest ära läinud, et London Elektricity on Sydneys Arthouse’is. Jaanus ja Tauts olid parajasti sinna teel. Suutsin enda kohta väga kiiresti otsustada, et lähen ka, kuigi eelmüügipiletit polnud ja kohapeal maksis see 45 taala. Ja siis ma sain ühelt austraalia peikalt SMS-i, et tule ainult kohale, teen pileti välja. Tunne oli selline, et pole iial nii hästi vedanud. Enne minekut oli töökollektiivis veel põhjalik arutelu naiskolleegi kunsttissidest. Väga hea, et oli, sest ma jõudsin kohale selleks ajaks, kui järjekord – pikk nagu lohemadu – hakkas veidi liikuma. Aga siiski piisavalt aeglaselt, et 5 meetri pärast hakkas üks lühema mäluga tüüp minuga uuesti tutvuma.

Harjumatu oli olla drummibassipeol, kus on alla 10 tuttava. Ja saund oli siuke nagu kuulaks kodus makki. Aga soe tunne oli olla printsess + kuulda jälle, et „Party people! Make some noise!“

Hommikul olid jalalabad haiged, üks tšikk maandas ju baaripuki mu labadele.

* * *

Siis ma pean ikka kirjutama tänasest rõvekülmast tööpäevast, millest enamik aega veel sadas ka, kuigi ilmateade vihma ei lubanud (eelmine kord läks kuivailmasaapal kuivamiseks kolm päeva).

Kodus sõin kella 9 ajal müslit piimaga. Kell 12 paiku oli niiöelda tööhommikusöök, et siis tõin endale muna-peekonirulli, mis on nagu muna ja peekoniga hamburger. Kella kahe paiku oli kokk Hasanil nii igav, et tegi seeneülejääkidest supi, mis oli üks väga hea supp. Panin juustu ka peale. Ajaa, ta ütleb mulle Tüüüüi. Ma ei viitsi enam parandada ka. Ja siis ta kutsub mind endiselt õllele – kusjuures ta ise ei joo – ja ükspäev avaldas nii nii muuseas armastust ka.

Kell viis oli töösöök – põrsapraad. Siis oli ühel teisel kokal igav olnud ja ta tegi maasikakooki ja pakkus seda siis koos vahukooretupsuga. See maitses lihtsalt juuuuuu-maaaaa-liiiii-kult. Kahju, et koogivaagnast pilte pole. Nagu sellest veel vähe oleks - naaberestoran Aki’s saatis terve laadungi oma roogi proovida. Ma ei ole suurem asi india toidu sõber, aga annan alla, et see oli aia kui hea.

Tiiu

PS. Russell Crowe on jälle kodus tagasi, muud uudist pole.