Meie pere jõuluõhtu

Kollektiivse orgunni tulemusena sai kahe korteri ja küla peale kokku 16 inimese piduliku õhtusöögi tavaar. Täname oma töökohti, kes on meid (vahel enese teadmata) toetanud klaaside, laualinade, salvrätikute, toolide ja oskusteabega. Suur rõõm, et on külalisi, kes saabuvad kuuse ning ehetega. Vaesed eesti immigrandid ei ole jõudnud ju veel kõike kokku osta.
Meie aed tegi läbi totaalse muutumise.
Ilma põlleta ma pärast detsembrikuist hooramist põhimõtteliselt enam ei käi. Põlletasku on mu office.

Kuusk oli kass Betty kõige suurem sõber ja seal tuuseldas ta nii et oksad lendasid. Tegin umbes 250 pilti ja umbes viiele jäi ta normaalselt peale ja see on neist kõige ülbem:

Delmar komplekteerib baarinurka:

Erinevalt „Estraalia“ saatest olid kohal ka celebrity-florist Heiti Põder ja seltskonnadaam Maret Soom.

Kohe ikka väga ilus oli olla me mullahunniku otsa tõstetud kuusekese ümber, mille all olid kingitused.

Menüüs olid kalkun, verivorstid, kapsas, ahjukartulid, kõrvits, jõhvikamoos, magustoiduks õunakook. Töögraafikuid arvestades pidi toidukraami juba nädal varem valmis ostma. Nii oli külmkapp pilgeni täis, aga süüa ei tohtinud midagi.

Köögitoimkond alustas vaaritamisega kell kaks, et 1/2 üheksa süüa saaks. Supersoorituse teinud chef kalkuni kallal:

Edasi-tagasi siiberdades mõtlesin enda lõbustamiseks välja pärdikutriki. Proovid kulgesid ladusalt.

Jõuluajalukku lähen ma aga sellega, et kui ma hakkasin oma etteastega kinki lunastama, andis palm alla ("Ma tulen taevast ülevalt..."). Siin on näha, kuidas Monika üritab mind toestada; Maret ei tea, kuhu selle raksatuse peale silmi peita.

Haavatud olime nii mina kui puu. A tühja sest, mul on niigi umbes sada sinikat, sest tööl on iga päev lauad erinevas kohas ja ma kui harjumuse ohver tahan ikka nurki sirgeks joosta. Pealegi on ju kiire ka.
Ei ole asja, mida parandada ei saaks.

Kirjutas Tiuks