Vaja oli tervet rida kokkulangevusi: mul oli vaba päev, sest Christmas Day on nii suur püha, et isegi – ülla-ülla – isegi meie resturaan oli suletud; Jaanusel on puhkus ja ühtlasi vaba voli kasutada korterikaaslase Briani autot.
Selleks, et jõuda 150 kilomeetri kaugusele Kangaroo Valleysse, kulus kuus tundi. Arvutage siis ise välja, kui kaua läheks aega, et Austraaliale ring peale teha. Igatahes tundus, et pikkusühikuks on siin ebamäärane austraalia kilomeeter, mis on paaaaalju pikem kui harilik kilomeeter. Vasakule-paremale künkad-mättad tahtsid südame ka pahaks ajada.
Et ma ei taha olla esimene turist, kes lahkub siit känguru nägemata, olid ootused väga kõrged. No ja ikka looduses, loomaaiaga ma ei lepi. Õhtu lõpuks tahtsin ma juba, et iga ringtee keskel oleks suur kängurupuur (kas või surnud känguruga).
Loodus oli siiski vägagi ilus ja rahustav. Nähtu meenutas tervet rida tuttavaid kohti Lombokist Emmasteni välja. Ohakas õiteses ja ristik kasvas.
Inimfaktori koha pealt ei tahaks mitte sõna võttagi... Näiteks Wollongongis tundus, et kõikidel tšurkadel läks seal auto katki ja raha sai otsa ja siis nad pidid sinna pidama jääma.
Galerii
Ilus turist ilusas kohas Grand Pacific Drive'il (Maret: "Issand, kas sul oli nokats peas?!")
Mu viimase aja lemmiknilbus - põderautod.
Wollongong.
Rivistus Gerroas.
Tiuks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar