Kolmandas tares diivani kõrval

Möödunud nädal tõi endaga kaasa eestluse üledoosi, mis tipnes sellega, et president tahab mind koju kutsuda.

I am writing to you with one interesting project, namely I am helping along one project which is regarding Estonian President inviting all abroad living Estonians to gather at home during 18-20.08.2011 and be the President`s special guests. But to do so they need the full names and addresses of all those people to send the invitations.

Ma nüüd päris täpselt ei saanud aru, et kas võin lahke presidendi loal sel ajal Eestis viibida või ongi mingi reaalne kolmepäevane häng Kadrioru lossi õue peal.

Aga eelnenust. Kõik need eestlaste üritused tunduvad endiselt nii hirmutavad, et läheb vaja kartulisalatit ja kooki ja kahte tundi kohanemisaega, et parem hakkaks. Pime võiks ka olla.

Neljapäeval oli Eesti Majas „Orav ja Meri“ Vaariku ja Nuteri esituses. Isegi naersin.
Pärast oli vabas vormis koosviibimine, mis läheb ikkagi ajalukku ka, sest proovisin esimest korda legendaarset segujooki, milles koostisosad on Vana Tallinn ja šampus. Mängiti pilli ja lauldi.

Pühapäeval toimus järjekordne väljasõit ja etteruttavalt võib öelda, et ma ei näinud jällegi ühtegi känguru, isegi mitte surnuna. See teeb mind veidi murelikuks, sest varsti saadetakse mind ju maalt välja.

Tee peal nägime vaikseid külakesi, kuuri mõõtu majad üksteise küljes kinni. Kuigi inimesi eriti näha ei olnud, paistis, et seal on võimalik siiski elada inimväärset elu. Olemas olid toidupood Coles ja Domino pitsa, McDonalds, Subway, Salvation Army kaltsukas, bowling ja Dental Care, et proteese saaks fiksida.

Siht oli Macquarie järv, kus toimus Sõrve Suurpäev. Tunnistan, et kiire guugeldamine ei toonud mingit selgust, et mis Sõrve, mis suurpäev.
Aga... Sõrve sellepärast, et see kant seal oma poolsaarega meenutas kaardi peal Sõrve Säärt. Ja 50 aasta eest toimus seal esimene väikeste austraalia eestlaste laager. Algselt oli eesmärgiks eesti keelt rääkida ja eestlust alal hoida, nüüd on juured nii risti-rästi, et peaasi, et kasvaks korralikud austraalia kodanikud ja saaks puhata.
Reklaami järgi pidi olema maaliline koht. See kunstnik polnud küll teab mis käega. Ehk olid mu ootused liiga suured. Et nagu Pilvepillerkaar või vähemalt muistse Kungla reinkarnatsioon. Maakeeli siiski spordibaas eukalüptipuude vilus, nimeks tegelikult Point Wolstoncroft.

Sydney ilmaikooni peale ei tahtnud piksenooled ära mahtuda, nii et võtsin suure hirmuga viis komplekti vihmariideid kaasa. Tegelikult päike siras nii, et varbad ähvardasid ära kõrbeda. See Sydney ilm on ikka täiesti saatanast.

Esinesid isetegevuslased ning eesti staarid Ines, Indrek Raadik ja Ott Lepland. Kiidusõnad Otile. Ta ikka teab, kuidas laval olla ja mida öelda.
Ines ja metsikud massid.
Publikum puude vilus.
Ansambel Lõke.

Kui keha väsima hakkas, sai kartulit ja kotletti ja muud head-paremat. Mu valik oli Rosolja, mille sees oli ka Happu Kurk.

Õhtul tuli molekulaargastronoomia dokksaate otsa telekast ühtäkki „Detsembrikuumus“.

* * *

Tänaste uudiste peale helistasin Ilissonile Brisbane'i ka, enne kui vesi üle pea läheb ja eriti enam lobiseda ei saa.

Tal kõik korras, elab mäe otsas ja koristas kassi okset.

Pärast seda kõnet tundus m6istlik osta lennukipiletid, et üle vaadata, kuidas perekond Ilisson-Cruz seal ikkagi elab. Majanduslikult nagu Hiiumaal käik - 59 taala, oooodav. Jääb üle vaid loota, et maod poleks veebruariks kogu linna ära söönud.