Cooli- ja tuulelinn

Tagantjärele on kindlasti naljakas mõelda, kuidas me Wellingtonis elu alustasime. Alguses pole ju aimu ei linnaosadest ega pensionifondidest. Panga valid ka selle järgi, mille ATM-e kõige rohkem silma jääb. Wikipediast lugesin, et rahvaarvu arvestades on siin rohkem kohvikuid kui New Yorgis.

Wellingtoni vaated. Lambton Harbour, Te Aro ja Mount Victoria.
Majad nagu lambad mäenõlval.

Vaid üks asi on kohe selgelt tajutav - soe siin ei ole ja tuul logistab ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enamik tuttavaid ütlesidki Wellingtoni kohta lühidalt: tuuline. Praegu on helgematel hetkedel nii 20 kraadi ja kuigi õige suvi pidi saabuma veebruaris, tahaksin ikkagi esimese palga eest osta (kummi)saapad ja võibolla ka mütsi. Ilm võiks juba paraneda, et saaks ka ilma tormiülikonnata õues liikuda.

Stripika tüdrukud käivad flaiereid jagamas ja nõuab väga suurt kujutlusvõimet, et ametirõiva, kossaka XL-suuruse vatijope all võiks midagi seksikat olla.

Uus-Meremaa ei ole eestlaste seas popp, aga mul on Wellingtonis isegi üks tuttav - Larissa, keda tean 14 aasta tagusest ajast Raadiku ühikast ja hiljem RASIst (need lugejad, kes mind eriti ei tunne, saavad nüüd välja kalkullida, et ma olen umbes saja-aastane). Ta elab siin juba 2006. aastast ja jagas lahkelt infot maavärinatest poti-pannipoodedeni.

Eks nüüd loenduse järgi paistab, kui palju neid eestlasi olemas on, aga arvatavasti mitte väga palju ja seetõttu on päris arusaamatu, kuidas neid sellegipoolest igale poole jagub.

Korealannast pangatädi Eun Young oma imestust ei varja, kui ta esimest korda elus eestlast näeb. „Üliõpilased?“ ei mõista ta, miks peaks keegi Wellingtoni elama tulema. „Või tahate hoopis siin mehele minna? Teate, ma ei soovitaks. Kiivi mehed on ilged koonrid, üldse ei taha sulle asju osta! Ma abiellusin kiiviga, sest alguses mõtlesin, et ta on britt!“

Pangakontoris on uhked valged sambad. „Kumb teist süüa teeb?“ uurib Eun Young edasi. "Ei, täna ärge küll ise süüa tehke. Minge parem vee äärde restorani ja võtke klaas veini ka. Seal võib ägedaid mehi ka kohata."

Meil on ikka veel meeles, et tulime kontot avama, pass näpus, ilma et oleks kohalikku aadressi, telefoni, töökohta, valuutat ette näidata... Kui ma oleksin juba märganud, et Wellingtoni ametlik tunnuslause on „Absolutely Positively“ (või on see siis New Zealand's Capital of Cool), ei võitleks ma suure segadusega enda sees, et kuidas võib asjaajamise protsess nii lõbus olla; et kas sõimata ei saagi. „Oot, jõuluvana elab ju Soomes. Kas te olete teda näinud?“ Tunni aja pärast on konto avatud, netipank ka lahti.

Kohaliku kõnekaardi soetamine käib kiiresti. Mu Uus-Meremaa number on + 64 211 031 742. Ei suutnud vastu panna kiusatusele valida sama lõpuga nagu mu eesti number, mis on ajutiselt suletud. SIMkaardi registreerimiseks ei pea 20 minutit automaatvastajaga maid jagama nagu Austraalias, aga üldiselt on igast eluolulised süsteemid esmamulje järgi samasugused. Mis puudutab siis näiteks poode ja teenuseid ja et palka saad korra nädalas ja renti maksad kahe nädala tagant. Jne. Ainult et „Responsible Service of Alcohol“ puudub siin. Ehk siis toidupoes müüakse veini ja joomarlusega seotud töö jaoks ei ole vaja läbi teha spetskoolitust.

Kahe päevaga olen hänginud kohalikul kuulutustelehel TradeMe isegi vist rohkem kui Facebookis. Kuulutustemaailm piire ei tunne: kamp kohalikke mehi otsib endale pubisse õlleostjaid (töökuulutus) ja 24-aastane saksa poiss Stefan viskas oma sõbrad bussist välja ja soovib leida uusi vanmate'e - kahte inimest, kes tahaks temaga tasuta elada (korterikuulutus).

Põhjasaare lõunatipus asuv Wellington on Uus-Meremaa pealinn. Pindalalt ligi 3 korda suurem, aga rahvaarvult Tallinna mõõtu. Piisavalt pisike, et kohe esimesel ööl avastada, et üks teatud baar;) on me öömajast ümber nurga, aga samas piisavalt suur, et kõike kohe kätte ei anna. Aga tunne on teine, sest sa pole poole linnaga koos koolis, tööl ja voodis käinud. Nullist pihta jälle!
Õhustik meenutab aga Tartut. Aeglane ja sundimatu.

Kõik inimesed näevad välja nagu nad oleks just maalt tulnud või teeks muusikat. Küll mul on hea meel, et mu kesises garderoobis on lisaks suveriiete kollektsioonile dressid ja tossud ja mõningaid 1980.-90. hilpe. Nii et tänavapilti sulandumisega probleeme ei ole ja igale poole sisse kõlbab ka minna.

Kuum suvelook poeaknalt. Tegelikult on tennised juba umbes kõigil inimestel juba olemas.

Oo, ja tunniajase sõidu kaugusel asub Martinborough' veinipiirkond!

* * *

Tunnistan kogu interneti ees, et süda oli väga rahul, kui Uus-Meremaale jõudsin. Eks see rahulolu tasapisi haihtub, kuni veel tööd ei ole (otsima hakanud). Laiskus enne tormi.

Õnneks on meil see eelis, et koduta ja tööta üliõpilased ründavad Wellingtoni alles järgmisel kuul.

Aga tõesti lihtne ja kodune on siin olla. Miks? Vastust ei pea kaugelt otsima - vaata maha, õiekesi karikakardest ristikuni välja:

Tegelikult domineerivad muidugi hoopis teistsugused liigid. Nunnu punasetupsuline pohutukawa, mis on tuntud kui Uus-Meremaa jõulupuu:
Ja hortensiad:
Aga loomulikult ei ole elu lill, nii et allapoole vööd huumorit ka: