Käsi valge

Vahel ma mõtlen, et ma olen igav inimene. Mul ei ole üldse hobisid. Aga siis meenub, et on ju küll - eri riikide tervishoiusüsteemide testimine. Nüüd on Uus-Meremaa kord. Pärast Vietnami, Taid, Indoneesiat, Austraaliat.

Pühapäeval oli suur väsimus, nii et võtsin nõuks hingata värsket õhku ja välja uurida, kuhu need metsarajad sõidutee äärest viivad. Maret, tead küll, kui kaua ma olen lubanud metsa jalutama minna. Oh jah, korralik mägimatk oli see. Ei ole nii, et ilutsen niisama pargiradadel, roosipuhmad ümberringi. Tagasi tulin veel rattarada pidi ja tundus arusaamatu, kuidas on võimalik see läbida, teist põlve veristamata.
Pärast duši all olid külmavärinad ja salatihakkimisel lihasvalu. Ja voila! Pärast seda läks ainult hullemaks!

Esmaspäeval panin endale diagnoosi ära ja guugeldasin kliiniku välja ja ei jaksanud ära magada, et saaks arstiaja kirja panna. Hommikul helistan; ainus vaba aeg 40 minuti pärast. Jõudsin veel duši all käia, taksojuhiga nalja visata ja 15 minutit varem kohale. Ligi tunni pidin ootama. Selle aja peale hakkasin juba kõiges kahtlema ja tundusin endale simulandina.

Aga ei, arst kinnitas mu diagnoosi ja oli muidu väga-väga tore. Ikka meeldiv, kui suga räägitakse love, darling jne, isegi kui sul on juuksed kaheks pulgaks higistatud ja sama palju paistes ja halle silmaaluseid. Tegi teste - jälle vahelduseks tore, et ei pea ise sooja peaga välja mõtlema, mis infektsioone mus peaks uurima nagu see Vietnamis oli. Võttis vereproovi ka: „Sul tuleb sinna nüüd sinikas, kuigi, jah, see vist on küll praegu kõige väiksem mure...“.
Retsept näppu, kordusvisiidi kutse kotti ja kõik. Sattusin vist kogemata mingisse heidikute ravilasse; hommikul internetti polnud ja seepärast helistasin ka sinna esimesse, mis google'i otsinguga leitud sai. No ma tahan sellega öelda, et vaesemaks ma ei jäänud, aga kogemus ise oli äärmiselt meeldiv.
Kui juba linna peal, käisin ühtlasi ka toidupoes. Kaua sa ikka õhust elad, seegi kopitanud.

Õhtuks oli palavik 39.6°C. Või umbes nii, sest ma ei jaksanud ära oodata, millal kraadiklaas lõpetab. Silm tahtis kinni vajuda. Iga käik läbi külma maja tähendas krambilähedast vappumist – ei suuda oma keha nii palju kontrollida, et saaks nt lülitile pihta. Õudne. See oli kõik alles eile.
Täna hommikul ärgates ei olnud just kirkaim päeva algus, kui pärast higistamismaratoni oli palavik ikka 39. Mõtlesin, et tukun veel veidi... ja ärkasin üheksa tunni pärast.
Praeguseks olen ma juba reibas 37+, jee!

Loomulikult oli mul kogu aeg kuklas see, et mul on 60tunnine töönädal, mitu töötajat on ära läinud ja uutest pole veel õieti asja... Eile ma siiski ei käinud, täna ka mitte. Kusjuures üks ekstöökaaslane, kes pidi minu asemel tööle minema, tõmbas FB-s draama üles, kasutades väljendeid „Tiiu süü, et ta peab minema“ jne, siis ma lihtsalt nutsin peatäie. Ta ütles hiljem, et tegi nalja. Ma ei tea. Tõestas vähemalt, et mul on süda õige koha peal (võib-olla vahel käib ära ka).
Täna helistasin tööle, et homme ma ka veel tulla ei saa... Praegu on jälle simulandi tunne, aga jah, mul oli ju veel hommikul 39°C... Ülemus on samas nii mõistev, et vii talle või assortiikarp.

See välismaal üksi haige olek on üks kole asi. Hirrrrmus hale hakkab endast. Sõidaks või järgmise lennuga koju, aga kuhu?

Kokkuvõtteks tahan öelda: see on nii sittputs, mida ma siin praegu koos kõigi lisadega üle elan, et peaks mitte kellegagi juhtuma.

PS. Ilmad on täiesti kohutavad. Tundub, et siin on vihmane ja tuuline +8°C nagu Eestis -25°C, kui inimesed mässivad end sellistesse esemetesse nagu neil oleks jumala ükskõik, mismoodi nad välja näevad. Mitte et neil muul ajal ei oleks:)