Kuna me pole 2-nädalasel puhkusereisil, tekib aeg-ajalt karjuv vajadus iluprotseduuride järele ja nii hipid me ka pole, et kõigega ise hakkama tahaks saada.
Niiöelda ilusalonge on siin iga 10 meetri tagant ja ei saa öelda, et need kohad ise ilusad oleks. Vaatasime mõnda sisse ja usaldus ei olnud küll esimene emotsioon, mis tekkis.
Samas on hinnatase kõigis sama: lõikus 35 000; juuksehooldus 50 000; maniküür 35 000, massaaž 50 000 ruupiat. Eesti rahasse arvestamiseks tuleb kolm nulli maha võtta ja paar krooni otsa panna.
Üks salongidest – Happy Salon (Poppies Lane 2, Ronta No 10) – tundus keskmisest natuke heledamate seintega, et lõpuks riskida. Tiiu võttis löögi endale – ta rändurisorakaid ei saa nagunii nässu keerata. Päike ja soolane vesi, iseäranis sukeldumine, lõhuvad juukseid kohutaval kombel.
Pea pestud, frisüür nagu ajakirjast ja massage ka otsa. Nii et Kats läks kadedaks ja lasi endaga sama teha.
Homme laseme juustele vitamiinipommi panna.
Salongis kohtasime inimtüüpi, kes on meile juba varasemast tuttav: lääne elus pettunud kohalikku päritolu keskealine naine. Nad on uhked ja kaunid, veidikene närtsinud ilmega. Nende peas ei ole enam valge ideaalmehe kuvandit ja Euroopas elamine tekitab neis stressi. Nad tunnevad puudust oma toidust, päikesest ja pärastlõunasest klatšist sõbrannadega; lihtsast elust, mida nad siin saavad endale lubada. Nii ka see naine. „Ma tahan lahutust. Mu mees tuleb homme siia, aga ma ei lähe temaga Prantsusmaale tagasi,” ütles ta vaikselt. Peame temaga nõustuma – miks elada Prantsusmaal, kui võiks olla õnnelikul Bali saarel?
***
Tiiul oli eile öösel koristuspäev, st laotas toa asju täis. Iga viimane kui söetabletileht sai ka üle vaadatud ja hinnatud. Iga tšekk ja pilet sai enne äraviskamist hoolikalt läbi loetud, isegi sukeldumisraamatu luges läbi. Kõik selle nimel, et kott grammhaaval kergemaks läheks. 25 kg seest tuli igasuguseid huvitavaid riideid välja: Burberry top, sinine maika ja must seksikas siidist napp negližee, millega Tiiu oleks pidanud ukse peale tulema, kui Jänes vabandama tuli. Mitte romantikatapjatest puuvillavuplitega, mis tapavad peale romantika ka kõik muu.
Tulemus – täna ostis ta kaks uut äää... paksu raamatut. Kusjuures ühe Katsi käest, mis on juba kuu aega Tiiul pooleli. Järjehoidja on lk 2 ja 3 vahel ja järjehoidja peal on 10 võõrast sõna selle maa peale.
Ja asi hakkab jälle ohtlikuks minema: ümbrus on juba tuttav, omad kodused rutiinid (näiteks hommikusöögijärgne uinak ja öötreening basseini veerel) ja tead, mis meelelahutusi lähiajal oodata.
Kopp-kopp: „Kell üheksa me võtame teid peale ja lähme sushit sööma.”
9.2.10
Kiri on, pilti pole
Eile ma panin pildid yles ja kiitsin Katsile, et vaat kus mu vana fotokas on alles imemasin - tehniliselt juba pensionär (Canon IXUS i zoom ja 5 megapikslit 2004. aastast), aga teeb pilte nagu profikaamera.
Kats sai kurjaks ja käskis kolm korda üle vasaku õla sylitada. Ma siis tatistasin.
Siis me tahtsime teha pilti oma shoppingukottidest. Kompositsioon oli valmis ja voila! fotokas ainult korises natuke ja pilti ette ei võtnud.
Džungli ja Mui Ne liivatormi ja kaks kuud Ko Tao liiva pidas vastu ja ja igast muid asju ka veel ja nüüd me linnapuhkuse ajal andis otsad. Perse!
Nii me siis istume internetis ja püüame Balilt leida fotokaostu kohta, mida siin muidugi eriti ei leidu. Ilma pildimäluta ka olla ei tahaks.
Säh sulle sõna jõudu.
Tiiu
Kats sai kurjaks ja käskis kolm korda üle vasaku õla sylitada. Ma siis tatistasin.
Siis me tahtsime teha pilti oma shoppingukottidest. Kompositsioon oli valmis ja voila! fotokas ainult korises natuke ja pilti ette ei võtnud.
Džungli ja Mui Ne liivatormi ja kaks kuud Ko Tao liiva pidas vastu ja ja igast muid asju ka veel ja nüüd me linnapuhkuse ajal andis otsad. Perse!
Nii me siis istume internetis ja püüame Balilt leida fotokaostu kohta, mida siin muidugi eriti ei leidu. Ilma pildimäluta ka olla ei tahaks.
Säh sulle sõna jõudu.
Tiiu
PS. Pool tundi hiljem on patsient juba ravil. Fotopoes kutsuti parajandajamees kohale, ta vaatas kaamera üle ja lubas sellest homme hommikuks elulooma teha. Elame-näeme!
Ja pole üldsegi kindel, kas ma oma armsat fotokat enam katkisenagi näeb, intelligentsusega hiilanud tšikid ei küsinud ühtegi paberit, mille alusel aparaat lunastada. Indoneesia härra jalutas sellega lihtsalt nelja tuule poole.
Ja pole üldsegi kindel, kas ma oma armsat fotokat enam katkisenagi näeb, intelligentsusega hiilanud tšikid ei küsinud ühtegi paberit, mille alusel aparaat lunastada. Indoneesia härra jalutas sellega lihtsalt nelja tuule poole.
8.2.10
Tavaline poepäev
Hommikul oli ukse taga rootslane Jonas, kes teatas, et poole tunni pärast on randa minek. Mis saab selle vastu olla, et kui meelelahutus end ise pakkuma tuleb. Seni ei ole me siin üldse pidanud ise mõtlema (v.a öömaja otsimine). Isegi toa numbrit ei pidanud me talle paljastama, selle leidis ta ise vastuvõtust. Vot nii suur oli ta soov meid lõbustada.
Lainete otsimine tähendas meile tasuta tuuri Kuta ümbruses. Tagantjärele kaarti vaadates tundub, et tiirutasime Bukiti poolsaarel Mushroom Rocki ja Nusa Dua kandis.
Nii kiire oli, et brasiillane Pablo läks tee peal kaduma ja rootslaste vabandus oli see, et hankigu endale võimsam roller.
Sõdalane ja Pilvik:
Vahepeal saime endale giidiks kaks kohalikku poissi, kaks Bobbyt, kelle järel sõitmine tähendas tegelikult veel suuremat sõelumist ühest kohast teise ja siis tagasi jälle.
Yks Bobby on suur naljamees ja polyglott, kelle itaalia keel oskus koosnes buon giorno'st ja Mussolinist.
- Hello, darling, where are you from?
- From Italy. And you?
- From my mom.
Lainete otsimine tähendas meile tasuta tuuri Kuta ümbruses. Tagantjärele kaarti vaadates tundub, et tiirutasime Bukiti poolsaarel Mushroom Rocki ja Nusa Dua kandis.
Nii kiire oli, et brasiillane Pablo läks tee peal kaduma ja rootslaste vabandus oli see, et hankigu endale võimsam roller.
Sõdalane ja Pilvik:
Vahepeal saime endale giidiks kaks kohalikku poissi, kaks Bobbyt, kelle järel sõitmine tähendas tegelikult veel suuremat sõelumist ühest kohast teise ja siis tagasi jälle.Yks Bobby on suur naljamees ja polyglott, kelle itaalia keel oskus koosnes buon giorno'st ja Mussolinist.
- Hello, darling, where are you from?
- From Italy. And you?
- From my mom.
Hillitsetud puhkuserajoonid ja sõnniku- ja nõgeselõhnased külavaheteed. 
Lõpuks jõudsime randa, kus oli kolakas valge hotell, ilased kaamlid kliente ootamas ja mõned üksikud inimesed.
Bobbyd:
Lainemurdja:
Kohalik korilane:
Et meil ja kaamlitel igav ei oleks - Hiina pruutpaari fotosessioon:
Pärastlõunal jõudis sadu meile järele täpselt ärasõidu ajaks.
Lõpuks jõudsime randa, kus oli kolakas valge hotell, ilased kaamlid kliente ootamas ja mõned üksikud inimesed.
Bobbyd:
Lainemurdja:
Kohalik korilane:
Et meil ja kaamlitel igav ei oleks - Hiina pruutpaari fotosessioon:
Pärastlõunal jõudis sadu meile järele täpselt ärasõidu ajaks.
Siis viisid poisid meid resturaani. Esimene käik oli pähklid ja pettumuseks see ainukeseks jäigi. Pildi peal on Tiiu nii rõõmus, sest Jonas näpistas.
Suurest igavusest oli vaja kõik kaubaartiklid üle vaadata ja nähtavale ilmusid ka vihmakeebid. Linna tagasisõit tähendas basseinisuurusi lompe, ummikuid ja kiirendusi kuni 100 km/h, nii et pärast oli ülakeha valus kramplikust kinnihoidmisest.
Huvitavaid inimseiku jätkub
Näiteks poiss, kelle isa on liibanonlane, ema bulgaarlanna, kasvas üles Araabia Ühendemiraatides ja oli suved vanavanemate juures Bulgaarias. Nüüd elab Kanadas ja läheb Austraaliasse vahetusõpilaseks ja nii on ta erinevate kultuuride vahel ja ta ei tea ise ka, kust ta siis õieti pärit on. Olenevalt seltskonnast saab ta alati valida, kust ta tuleb. Ükskord juhtus selline piinlik lugu, et ta tutvustas end liibanonlasena ära ja tüdruk paremalt käelt juhtus olema Iisraelist. Kõik hoidsid hinge kinni, et mis nüüd saab...Et oma juuri tundma õppida, kavatseb ta Lähis-Idas ringi rännata; tutvustada end kui ajakirjanikku ja kuulata inimeste lugusid. Ja eestlaste kohta teab ta naisekandmist.
Või soomlane, kes teab Hiiumaad ja kellel on eestlasest sõber, kes oli ilge huligaan ja tegi pronksiöö sündmuste keskele sattudes läbi totaalse muutumise ja hakkas korralikuks tudengiks. Üldse ei taha enam kakelda ja kellegi luid murda.
Veel seiku
Veel seiku
- Siin on ikka tõesti praegu vihmahooaeg. Iga päev natuke millalgi sadanud ja täna hommikul sadas nii kõvasti, et oma mõtteid ka ei kuulnud. Samas pole see vihm ka ülemäära talumatu; lihtsalt tuleb äkiliseks ilmamuutuseks valmis olla.
- Päev otsa võid traageldada mööda rada Billabong-Ripcurl-Quiksilver-Volcom-Roxy ühest uksest sisse ja teisest välja. Surfer Girl reklaamib end suurima tüdrukute surfipoena maailmas. Tänaval on need kaubamärgid samuti esindatud. Lisaks on poed DOLCE & GABBANA sildiga poed, maast laeni igasugust feikkaupa täis.
- Keel suupärane; pärast Vietnamit tunduvad muidugi kõik keeled suupärased
- Kohalik toit on hea ja odav; 24 krooni läks kohvikus me lõuna (mereandidega riis ja kaks värsket mahla) maksma ja taldrikut tühjaks ei jaksanud süüa.
- Takso on odav ja mõistlik, sest jalakäijana oled sa liiklusvahendite meelevallas ja kümnete kaubapakkujate solgutada.
- Reisisoovitusena on kuklas Malaisia
- Päev otsa võid traageldada mööda rada Billabong-Ripcurl-Quiksilver-Volcom-Roxy ühest uksest sisse ja teisest välja. Surfer Girl reklaamib end suurima tüdrukute surfipoena maailmas. Tänaval on need kaubamärgid samuti esindatud. Lisaks on poed DOLCE & GABBANA sildiga poed, maast laeni igasugust feikkaupa täis.
- Keel suupärane; pärast Vietnamit tunduvad muidugi kõik keeled suupärased
- Kohalik toit on hea ja odav; 24 krooni läks kohvikus me lõuna (mereandidega riis ja kaks värsket mahla) maksma ja taldrikut tühjaks ei jaksanud süüa.
- Takso on odav ja mõistlik, sest jalakäijana oled sa liiklusvahendite meelevallas ja kümnete kaubapakkujate solgutada.
- Reisisoovitusena on kuklas Malaisia
4.2.10
Bali-Bali
Balile sõit oli ärev. Lõpuks oli mahti vaadata ka Lonely Planetisse, mis kirjutas, et Balil praegu hooaega pole ja enamik päevi on vihmased. Lennukiaknast paistsid pilved.
Lennujaamas olime tublid – valisime KÕIGE aeglasema viisasaba (Visa on Arrival – 25 taala, kestus 30 päeva).
Automaadist saime kotid raha täis, sest Indoneesia on jälle see nullidega maa - 1 500 000 ruupiat on umbes 1500 kr.
Õues nentisime, et külm Balil ikkagi ei ole. Metsikult palav. Õues pakkus üks mees oma hotelli ja lubas ette helistada, et odavamalt saaks. Ostsime end Taxi Service putkast 45 000 ruupia eest Kuta takso peale ja minek. Ööbimiskohas uurisime hinda. 180 000 ruupiat. „A see lennujaamamees ei helistanud ette, et meil on parem hind?”
Kohe hakkas kott pähe vajuma, ole veel „usalda kohalikku”-režiimil. Taksomees oli meid oma sõbra juurde viinud. Lasime veel end õigetesse ja valedesse kohtadesse sõidutada ja edasi otsisime juba omal käel. Öömaja otsimine tühja kõhuga meeletus kuumuses lagipähe paistva päikese käes - rollerid külge maha sõitmas - see on üks maailma retsimaid tegevusi. Kotirihmad soonisid õlgu nagu oktoobris Soome Bangkoki lennuki peale sõites. Tiiul seljas u 25 kg. Nutt tuleb peale praegu ka veel.
Nagu ikka: normaalsed kohad on täis, ilusad kohad on kallid ja koledad on lihtsalt koledad, aga mitte alati odavad. Taksojuht oli igatahes täielikku udu ajanud, et meil on vana Lonely Planet (2008) ja praegu on hinnad 2-3kordsed. Tühjagi!
Enamasti on hinna sees maksud, hommikusöök, aga ei pruugi olla rätikuid ega vetsupaberit. Aga võib olla wifi ja igapäevane koristusteenus...
Lõpuks jäime 180 000 ruupia eest ühte kohta pidama, lihtsalt ei jaksanud enam sammugi nende kottidega astuda. Üks basseiniveerel istunud surfipoiss ütles, et see täitsa ok koht. Pidasime hotelliomanikuga läbirääkimisi, mis hinnaga saaks jääda kuuks ajaks. Jäime igaks juhuks tutvustava ühe öö peale.
Sööklat otsima minnes nägime basseini ääres tuttavat poissi uuesti ja ta jagas oma teadmisi toidukohtadest ning ühtlasi kutsus oma sõbraga õhtust sööma. Neil on viimane päev, öösel läheb lennuk. Jee, pool-blaind-deit viimase viie tunni meestega kokku lepitud, enne kui me oleme Balil veel süüagi jõudnud.
Ja siis me nägime Kuta randa, mis on konkurentsitult kõige lagasem rand, mida me näinud oleme. Nagu Koh Phangani Full Moon Party oleks üle käinud, aga tegelt on see prügi merest tulnud. Jälk, oma varvast sinna kilekotimerre ei pista, põgeneme esimesel võimalusel. Imelikul kombel rand surfareid täis. Kuidas nad seda teevad?!
Igasugused pakkujaid on meeletult – „Hello, darling, how are you?”
Tiiu sattus jutule ühe reisibüroo poisiga, väga siira olemisega Erikuga. Erik näitas kaardi pealt ära ilusad rannad ja sukeldumiskohad, otsis atlasest Eesti üles ja pihtis, et tema unistus on minna Soome ja lusikaga taldrikutäis lund süüa. Siirupit paneb ka peale, et magus oleks.
Käisime enne Telleri soovitatud Suka Beach Inni veel umbes 10 ööbimiskohta läbi. Me pole kunagi nii agarad olnud. Nagu ikka – head odavad kohad on täis. Nii olid ka Suka Beach Inn ja seal kõrval asuv Beneyasa Beach Inn (mõlemad asuvad Poppies Lane II).
Ekslesime kõvasti ja nii viis korda ka eksisime. Nii kui oma arust valesti lähed, oled äkki õiges kohas. Jäime oma deidile mõõdukalt hiljaks. Poisid sõid mehhiko toitu ja me vaatasime Bintangi õlut kaanides pealt, sest meile ju piisab ühest einest päevas.
Väga-väga toredad muusikalembesed austraalsed ja siirad („Otsisin 8 kuud ajakirjanikuna tööd, aga ma leidnud midagi, sest ma ei tunne kedagi, ja läksin juurat õppima.”)
Masterplan oli leida koht, kus Andrew saaks kitarri mängida ja see tööotsija-poiss (kelle nime me kumbki enam ei mäleta) saaks laulda. Kell oli aga halastamatult vähe - umbes pool 8 - ja jäi üle ainult juttu ajada.
Me olime deidil kahe armsa surfipoisiga - peaaegu 10 punkti 10-st ja see miinuspunkt tuli pikkadest mustadest sokkidest, no nagu poolpõlvikud (Tiiu: ma ei saa sinna mitte midagi parata!). Ja muidugi see, et saame nad tunni pärast lennuki peale saata. Meil polnud aega isegi Happy Hourit ära oodata - mojito 25 krooni alates kell 22-st kuni 3-ni öösel. Vot nii happy äriidee. Pakkusime küll, et maksame kella kümne paiku, a ettekandja ei võtnud vedu.
Kell 10 olid poisid saadetud, kell pool 11 ise voodis nagu miilenkid. Öö oli meeletult palav, putukad hammustasid, välgud sähvisid.
Täna hommikul saime Suka Beach Inni toa (110 000 ruupiat kahene tuba, ilus aed ja bassein, rätikuid ja wc-paberit ei ole), tutvusime Bali köögiga ja kasutasime tuba neljatunniseks lõunauinakuks. Kahepäevane reisimine ajas Tiiu une- ja seedimisrežiimi sassi.
Lisaks panime oma peas kokku põgenemisskeemi Gili Trawanganile, ehk saab sellest meie uus Ko Tao. Paariks päevaks jääme veel Kutasse, et üles otsida Roxy outlet.
Õhtul läksime naabrimees Dane’iga Sky Gardenisse, kus oli tund aega tasuta jooke ja sööke. Jõudsime läbi käia mitmeid klubisid ja võib öelda, et see Kuta ööelu on puhta pöörane, majanduslikult Vang Vieng 2, st odav. Aga siiski palju igavam. Igaks juhuks lasime varakult jalga, mis ei tähenda, et seiklused oleks lõppenud. Ei teagi, mis arvata, kui püksata kutt üritab õhtusöögile kutsuda oma restorani.
Kuigi oleme näinud vaid turistikat Kutat (ehk siis järjekordset 6udset näidet, mis maailmaga juhtub v6i on juhtumas), on Bali jätnud hea mulje – sõbralikud inimesed, maitsev toit ja enamjaolt Taist odavam hinnatase.
Ühesõnaga – hüvasti, inglased! Tere tulemast, austraallased!
Teise sõnaga – hüvasti, Kuta! Tere tulemast, Gili!
Puu otsast kukkus mütsaki! alla mango.
Sky Gareden: Dane, Tiiu.
Bounty: Selle keskmise hööritaja särgile kirjutas Tiiu suurelt: JOBU.
Lennujaamas olime tublid – valisime KÕIGE aeglasema viisasaba (Visa on Arrival – 25 taala, kestus 30 päeva).
Automaadist saime kotid raha täis, sest Indoneesia on jälle see nullidega maa - 1 500 000 ruupiat on umbes 1500 kr.
Õues nentisime, et külm Balil ikkagi ei ole. Metsikult palav. Õues pakkus üks mees oma hotelli ja lubas ette helistada, et odavamalt saaks. Ostsime end Taxi Service putkast 45 000 ruupia eest Kuta takso peale ja minek. Ööbimiskohas uurisime hinda. 180 000 ruupiat. „A see lennujaamamees ei helistanud ette, et meil on parem hind?”
Kohe hakkas kott pähe vajuma, ole veel „usalda kohalikku”-režiimil. Taksomees oli meid oma sõbra juurde viinud. Lasime veel end õigetesse ja valedesse kohtadesse sõidutada ja edasi otsisime juba omal käel. Öömaja otsimine tühja kõhuga meeletus kuumuses lagipähe paistva päikese käes - rollerid külge maha sõitmas - see on üks maailma retsimaid tegevusi. Kotirihmad soonisid õlgu nagu oktoobris Soome Bangkoki lennuki peale sõites. Tiiul seljas u 25 kg. Nutt tuleb peale praegu ka veel.
Nagu ikka: normaalsed kohad on täis, ilusad kohad on kallid ja koledad on lihtsalt koledad, aga mitte alati odavad. Taksojuht oli igatahes täielikku udu ajanud, et meil on vana Lonely Planet (2008) ja praegu on hinnad 2-3kordsed. Tühjagi!
Enamasti on hinna sees maksud, hommikusöök, aga ei pruugi olla rätikuid ega vetsupaberit. Aga võib olla wifi ja igapäevane koristusteenus...
Lõpuks jäime 180 000 ruupia eest ühte kohta pidama, lihtsalt ei jaksanud enam sammugi nende kottidega astuda. Üks basseiniveerel istunud surfipoiss ütles, et see täitsa ok koht. Pidasime hotelliomanikuga läbirääkimisi, mis hinnaga saaks jääda kuuks ajaks. Jäime igaks juhuks tutvustava ühe öö peale.
Sööklat otsima minnes nägime basseini ääres tuttavat poissi uuesti ja ta jagas oma teadmisi toidukohtadest ning ühtlasi kutsus oma sõbraga õhtust sööma. Neil on viimane päev, öösel läheb lennuk. Jee, pool-blaind-deit viimase viie tunni meestega kokku lepitud, enne kui me oleme Balil veel süüagi jõudnud.
Ja siis me nägime Kuta randa, mis on konkurentsitult kõige lagasem rand, mida me näinud oleme. Nagu Koh Phangani Full Moon Party oleks üle käinud, aga tegelt on see prügi merest tulnud. Jälk, oma varvast sinna kilekotimerre ei pista, põgeneme esimesel võimalusel. Imelikul kombel rand surfareid täis. Kuidas nad seda teevad?!
Igasugused pakkujaid on meeletult – „Hello, darling, how are you?”
Tiiu sattus jutule ühe reisibüroo poisiga, väga siira olemisega Erikuga. Erik näitas kaardi pealt ära ilusad rannad ja sukeldumiskohad, otsis atlasest Eesti üles ja pihtis, et tema unistus on minna Soome ja lusikaga taldrikutäis lund süüa. Siirupit paneb ka peale, et magus oleks.
Käisime enne Telleri soovitatud Suka Beach Inni veel umbes 10 ööbimiskohta läbi. Me pole kunagi nii agarad olnud. Nagu ikka – head odavad kohad on täis. Nii olid ka Suka Beach Inn ja seal kõrval asuv Beneyasa Beach Inn (mõlemad asuvad Poppies Lane II).
Ekslesime kõvasti ja nii viis korda ka eksisime. Nii kui oma arust valesti lähed, oled äkki õiges kohas. Jäime oma deidile mõõdukalt hiljaks. Poisid sõid mehhiko toitu ja me vaatasime Bintangi õlut kaanides pealt, sest meile ju piisab ühest einest päevas.
Väga-väga toredad muusikalembesed austraalsed ja siirad („Otsisin 8 kuud ajakirjanikuna tööd, aga ma leidnud midagi, sest ma ei tunne kedagi, ja läksin juurat õppima.”)
Masterplan oli leida koht, kus Andrew saaks kitarri mängida ja see tööotsija-poiss (kelle nime me kumbki enam ei mäleta) saaks laulda. Kell oli aga halastamatult vähe - umbes pool 8 - ja jäi üle ainult juttu ajada.
Me olime deidil kahe armsa surfipoisiga - peaaegu 10 punkti 10-st ja see miinuspunkt tuli pikkadest mustadest sokkidest, no nagu poolpõlvikud (Tiiu: ma ei saa sinna mitte midagi parata!). Ja muidugi see, et saame nad tunni pärast lennuki peale saata. Meil polnud aega isegi Happy Hourit ära oodata - mojito 25 krooni alates kell 22-st kuni 3-ni öösel. Vot nii happy äriidee. Pakkusime küll, et maksame kella kümne paiku, a ettekandja ei võtnud vedu.
Kell 10 olid poisid saadetud, kell pool 11 ise voodis nagu miilenkid. Öö oli meeletult palav, putukad hammustasid, välgud sähvisid.
Täna hommikul saime Suka Beach Inni toa (110 000 ruupiat kahene tuba, ilus aed ja bassein, rätikuid ja wc-paberit ei ole), tutvusime Bali köögiga ja kasutasime tuba neljatunniseks lõunauinakuks. Kahepäevane reisimine ajas Tiiu une- ja seedimisrežiimi sassi.
Lisaks panime oma peas kokku põgenemisskeemi Gili Trawanganile, ehk saab sellest meie uus Ko Tao. Paariks päevaks jääme veel Kutasse, et üles otsida Roxy outlet.
Õhtul läksime naabrimees Dane’iga Sky Gardenisse, kus oli tund aega tasuta jooke ja sööke. Jõudsime läbi käia mitmeid klubisid ja võib öelda, et see Kuta ööelu on puhta pöörane, majanduslikult Vang Vieng 2, st odav. Aga siiski palju igavam. Igaks juhuks lasime varakult jalga, mis ei tähenda, et seiklused oleks lõppenud. Ei teagi, mis arvata, kui püksata kutt üritab õhtusöögile kutsuda oma restorani.
Kuigi oleme näinud vaid turistikat Kutat (ehk siis järjekordset 6udset näidet, mis maailmaga juhtub v6i on juhtumas), on Bali jätnud hea mulje – sõbralikud inimesed, maitsev toit ja enamjaolt Taist odavam hinnatase.
Ühesõnaga – hüvasti, inglased! Tere tulemast, austraallased!
Teise sõnaga – hüvasti, Kuta! Tere tulemast, Gili!
Puu otsast kukkus mütsaki! alla mango.
Sky Gareden: Dane, Tiiu.
Bounty: Selle keskmise hööritaja särgile kirjutas Tiiu suurelt: JOBU.
2.2.10
Ära
Ko Taolt lahkumine tuli nagu välk ja pauk. Selleks, et olla teisipäeval 12 paiku Krabi lennujaamas, on vaja teekonda alustada juba esmaspäeval kell 21.
Niisiis oli vaja pühapäeval me lahkumisvalu leevendada, põhilohutajateks John, Ben, Carla, Scott, Sam, Will, Evatt, Kane.
Muidu üsna vaguralt alanud õhtu võttis kohe tuurid üles, kui otsustasime Lotus Barist minna Office Bari ja kogu ladyboyde kabaree oli sinna lõõgastuma tulnud. Kuigi tegu on täieliku freakshow’ga, on nende hulgas ikka väga armsaid inimesi. Lõbus õhtu!
Meil on siin Ko Taol selja taga nii palju hüvastijätte ja on kummaline tunne, kui see juhtub äkki su endaga. Seitse nädalat.... Heldene aeg, see on ju kaks kuud. Terve Eesti suvi!
Hea oli olla (paeaegu et) kohalik. Tiiu sai juba New Heaven Cafes naeratusi ja Kats 7-elevenis personaalset teenindust. Kats vist tundis üldse juba kõiki. Arst lehvitab kliinikust…
Äraminekuõhtu oli pinev, no ei olnud hea tunne. Hüvastijäturingkäik, kallid, musid, soojad sõnad. Neil DJL Divingust kutsus Tiiu dive masteriks õppima. Mine sa tea.
Jääme igatsema neid Ko Tao häid aegu: päikeseloojanguid, verejanulisi sääski ja massakaid, hommikust kukekiremist ja luuabrigaadi, haidega sukeldumisi, Lotus Bari kohutavat muusikavalikut, pitsasid ja pastasid, kunagisi puutumatuid tai randu meenutavaid lahtesid, motikavigastusi, tuttavaks saanud ettekandjaid ja baarmene, täiuslikke sitapäid nagu Laurence, murdjaid argentiinlasi; kõiki neid, kes on sinna saarele sattunud ja jäänud. See ON ilus elu.
***
Läks vaja nelja rollerit, et meid sadamasse saada: kolme peal kotid ja neljandal me ise. Eriveosed jäid siiski ära: kummimadratsid pärandasime Carlale ja Scotile, kopsupilt lendas prügikasti. Vanad eestikeelsed FHMid on ka mööda maailma laiali jäänud.
Uutest transpordivahenditest on meil ära proovitud nüüd öölaev (night boat). Kell 21 hakkasime Ko Taolt liikuma ja hommikul 4.30 olime Suratthanis. Siis oli mitu satsi klassikalist passimist ja 8.30 olime bussiga Krabisse jõudnud. Need otsad läksid maksma kokku 750 bahti.
Krabi oli palav ja eriliselt uimane. Üritasime oma väheste järelejäänud bahtide eest midagi süüa ja lõpuks valisime ühe tänavatoidu koha, kus toit oli tegelt vastik ja kuna küsiti rohkem raha, kui alguses jutuks oli, siis jäime võlgu kah veel.
Vähemalt oli meil Krabis eriti agar taksojuht, kes tahtis meid juba varakult lennujaama viia ja seega ei kordunud Saigoni juhtum, kui me jõudsime kohale pärast check-ini lõppu. Mitte et sellest hilinemisest siis mingit häda oleks tekkinud, aga kust me teadsime, et jama ei tule ja see minutite lugemine oli täielik peavalu.
Kuala Lumpuri lennujaamas saime oma lollimaksu ka lõpuks kätte. Me lennujaama kõrval asuvas uues ja odavas Tune hotellis õigel ajal tuba ei broneerinud ja hiljem oli juba hilja. Siis täna mõtlesime, et hakkame astuma ja kuskil ikka midagi leiame. Aga läheduses midagi polnud ja linn ise asub üle 70 km kaugusel, mis on sisuliselt juba Tallinna-Haapsalu vahe. Siis olime mingis urkas Kota Warisanis u 15-minutise taksosõidu kaugusel lennujaamast 140 ringiti eest. „Kota Warisan! Kota tähendab linna, aga see küll linn ei ole!” naeris taksojuht. Meie Balile minek tegi tal südame soojaks, sest ta ise oli seal pulmareisil käinud. Nüüdseks on tal 9 last ja 1 lapselaps. „Järgmine kord, kui tulete, toon oma naise käest teile rambutane!”
Kats leidis kohe uue sõbra valge maika ja mustade spordipükstega keskealise hiinlase, kes lasi end meeldejätmise huvides Peter Paaniks kutsuda. Peter Paanil on oma transpordifirma (see auto, mis parajasti on paranduses?) ja turismifirma ka. Ta on giid ja räägib 8 keelt, peamiselt erinevaid siinseid dialekte. Meid viis ta suurema hea meelega Kota Warisani peale süüa otsima öösel kell 1, st eskortis meid 7-eleveni juurde. Kohaliku toidu sööklad oli kusjuures avatud ja meesterahvad vaatasid wrestlingut. Peter seletas, et see pole midagi, linnas ollakse väljas kella kolmeni väljas ja siis seitsmest minnakse tööle haigutama. Hotelli tagasi saime tagasi juba autoga, sest Peter Paan tundis hotelli autojuhti.
Hommik tuli väga kiiresti, sest me olime enamuse ööst maha molutanud. Valus ärkamine ja unine taksosõit. Aknast nägime kohta, kus toimuvad F1 Malaisia etapid. Sellega vaatamisväärsused piirdusid. Lennujaamas ei leidnud me mitte kuidagi check-ini üles ja kohtasime veel mitmeid sõbralikke malaislasi. Sõbralikkus tuleb neil hästi välja, lipitsemist ja võltsi sealt ei leia. Tundub, et maailma riigid on neil eeskujulikult pähe õpitud. Ka lennujaama töötaja Santana tundis huvi, kas meil on Gorbatšovi pärast hea meel, et Eesti vabaks sai.
Niisiis jäi Malaisia-visiit üürikeseks ja südamesse soe tunne ja mitmed küllakutsed. Lisaks saime lõpuks kasutada kogu aja kaasas tassitud universaalset adapterit ning takso oli tasuta ja hommikul ei pidanud päris kell 5 ärkama, et kell 9.30 Bali lennukile jõuda.
Malaisia on me seniste kaoseriikide kõrval kõige tsiviliseeritum ja kõik teadsid, kus on Eesti.
Niisiis jõuame me 24 tunni jooksul olla kolmes riigis: Tais, Malaisias ja Indoneesias.
Kadri, Sa peaks me üle uhke olema – vaat milline eeskujulik transpordiskeem jälle, et saada sõidud sõidetud ja kuuks ajaks vegeteerima.
Kats leidis kohe uue sõbra valge maika ja mustade spordipükstega keskealise hiinlase, kes lasi end meeldejätmise huvides Peter Paaniks kutsuda. Peter Paanil on oma transpordifirma (see auto, mis parajasti on paranduses?) ja turismifirma ka. Ta on giid ja räägib 8 keelt, peamiselt erinevaid siinseid dialekte. Meid viis ta suurema hea meelega Kota Warisani peale süüa otsima öösel kell 1, st eskortis meid 7-eleveni juurde. Kohaliku toidu sööklad oli kusjuures avatud ja meesterahvad vaatasid wrestlingut. Peter seletas, et see pole midagi, linnas ollakse väljas kella kolmeni väljas ja siis seitsmest minnakse tööle haigutama. Hotelli tagasi saime tagasi juba autoga, sest Peter Paan tundis hotelli autojuhti.
Hommik tuli väga kiiresti, sest me olime enamuse ööst maha molutanud. Valus ärkamine ja unine taksosõit. Aknast nägime kohta, kus toimuvad F1 Malaisia etapid. Sellega vaatamisväärsused piirdusid. Lennujaamas ei leidnud me mitte kuidagi check-ini üles ja kohtasime veel mitmeid sõbralikke malaislasi. Sõbralikkus tuleb neil hästi välja, lipitsemist ja võltsi sealt ei leia. Tundub, et maailma riigid on neil eeskujulikult pähe õpitud. Ka lennujaama töötaja Santana tundis huvi, kas meil on Gorbatšovi pärast hea meel, et Eesti vabaks sai.
Niisiis jäi Malaisia-visiit üürikeseks ja südamesse soe tunne ja mitmed küllakutsed. Lisaks saime lõpuks kasutada kogu aja kaasas tassitud universaalset adapterit ning takso oli tasuta ja hommikul ei pidanud päris kell 5 ärkama, et kell 9.30 Bali lennukile jõuda.
Malaisia on me seniste kaoseriikide kõrval kõige tsiviliseeritum ja kõik teadsid, kus on Eesti.
Niisiis jõuame me 24 tunni jooksul olla kolmes riigis: Tais, Malaisias ja Indoneesias.
Kadri, Sa peaks me üle uhke olema – vaat milline eeskujulik transpordiskeem jälle, et saada sõidud sõidetud ja kuuks ajaks vegeteerima.
Päikeseloojang Vibe'is. Tiiul ei ole väga palju riideid seljas.
Edasi juba Fizzis...
Tiuks, John, Ben.
Wannabe-Vunts John.
Scoti ilunumber.
Ja nüüd.. Lotus Bar! Ämbriralli algab.
Office Bar on alati hea ja odav mõte. Vasakult: John, Tiiu, Scott ja Carl, Sam, Kane.
Tubli, Will, vapustav soeng. Ise tegid?
Lõpuks jälle üks lokkispäine tai poiss.
Tiiu sõbranjedega.
Adrian.
Kane ja Tiuks. Nunnu!
Huh.. Valus.
Kane, Adrian, Ben.
Office'i baarmen, Sam, Kats.
Ko Tao kõige ilusam ladyboy, kuigi tal on ka ikka vunts ees.
Tiiu, Adrian ja veel üks neiu, põhiline tantsupartner.
Nice to meet you.
Evatt, Ben, Kane.
Kats, Evatt, Sam.
Michael Jacksoni "Thrilleri" reinkarnatsioon.
Ja nüüd.. Lotus Bar! Ämbriralli algab.
Office Bar on alati hea ja odav mõte. Vasakult: John, Tiiu, Scott ja Carl, Sam, Kane.
Tubli, Will, vapustav soeng. Ise tegid?
Lõpuks jälle üks lokkispäine tai poiss.
Tiiu sõbranjedega.
Adrian.
Kane ja Tiuks. Nunnu!
Huh.. Valus.
Kane, Adrian, Ben.
Office'i baarmen, Sam, Kats.
Ko Tao kõige ilusam ladyboy, kuigi tal on ka ikka vunts ees.
Tiiu, Adrian ja veel üks neiu, põhiline tantsupartner.
Nice to meet you. 
Evatt, Ben, Kane.
Kats, Evatt, Sam.
Michael Jacksoni "Thrilleri" reinkarnatsioon.
Tellimine:
Postitused (Atom)