Ko Tao – Sairee Beach

Teisipäev

Oleme juba Ko Taol, nagu eilsest poleks olnudki.

Kats läks eile pead mustaks värvima. Võttis igaks juhuks „Tony&Gay” salongi, et need oskavad ehk lääne inimese sorakatega ümber käia. Pauk tuli hoopis teisest luuavarre otsast. Värv ei jätnud näole tumedaid plekke ja juuksejuur hakkas järjest heledamaks minema. Kats oli seitse nädalat tassinud kaasas oma eesti juuksuri antud värvi, mis osutus tumeblondiks. Tai juuksur ei öelnud sönagi, et lähed pead mustaks värvima, blond värv näpus. Lõpuks sai ta käsu leida samasugune värv nagu tal endal peas. Kats on tulemusega väga rahul. Värv 2500, lõikus 500 bahti. Nii kallist teenust pole isegi Eestis kasutanud.

Tiiu käis samal ajal Siam Ocean Worldis, mis reklaamib end Kagu-Aasia suurima akvaariumina. Meie tuttav ostuhull vene tädi oli sellest vaimustuses, et ui-ui-ui haikalad ja tasuta pepsi. Mingit ilmaimet ei näinud, aga jõuluvanakostüümis sukeldujat küll. Santa Claus oli ka ainuke arusaadav väljend korallriffide tutvustuses.

Bangkokis olime lõksus lõpus terve nädala. Kuninga sünnipäeva ja konstitutsioonipäeva (?) pärast oli linn piduehtes ja iga päev oli ilutulestik, viimaneneist oli meeletu grande finale. Ilus punkt. Baaride ja klubide personal juba kallistas meid ja tundsime end väga koduselt.
Viimane 6htu Bangkokis: Doeke, Tiuks, Kats, Jonathan

Et saada Hualamphongi raudteejaama taksoga ja 80 bahti eest, jalutasime turistikalt Rambutrilt rahulikumale Phra Athitile. Juhid tegid virila näo, et traffic-traffic ja küsisid 100-150 bahti. Lõpuks leidus üks lahe mr Mungmaiy Sumsak, kes viis 80-ga. Ei olnud mingeid ummikuid.

Kell 19.30 läks rong. Meiega istusid kõrvuti kaks Shveitsi härrat – üks neist elab siin Chiang Mais ja teine tuli külla („Hans pole eriti reisinud, las käib ringi enne pensionile jäämist”). Hans oli hirmus krapsakas: muudkui klõpsis pilte ja viskas nalja. Enne magamaminekut andis Katsile oma visiitkaardi, juhuks kui peaks Shveitsi asja olema. Tiiu pani äratuse, et kell 3.47 Chumphoni mitte maha magada. Asjatu hirm, et selle peale ärkab terve vagun, sest rong ragises nii kõvasti. Hea, et äratust üldse kuulda oli. Tegelikult tuli vagunisaatja äratama ka – see süsteem toimis laitmatult ka Vietnamis.

Pilt meie vagunist. Siniste kardinate taga magavad inimesed. Rongid 30-40 aastat vanad ja yle 60 km/h tunni eriti ei l2he. Rongireform on alles planeerimisfaasis.

Mõningase hilinemisega, nii pool 5 hommikul olime Chumphonis ja ootasime bussi, mis meid 6 paiku Lomprayah sadamasse viis.
Nagu Soome sõidaks.

Laeva peal olid ka hispaanlased Sergio ja Pablo, keda teadsime Hoi Ani laevaringu-hotellist Vietnamist. Neil oli neljases seltskonnas kolm Pablot, mis polnudki nali. Teisi Pablosid kohtasime uuesti Mui Nes.

Hispaania poistega oli liitunud inglane Ambros, nii et sadamas olid ühtäkki kolme riigi ajukomplektid nagu kolm kana ehk siis jäime sinna jupiks ajaks toppama ja lasime ära minna kõigil tasuta transpordivõimalustel. Öömaja pakkujaid olid sadamas aga rekordiliselt, nii et tasus ikka ise proovima tulla ja mitte uskuda jutte, et saada on ehk mõningaid väga kalleid variante või et käpp on sees vaid TAT-i büroodel.

Ööbimiskohtade kammimist alustasime Sairee Cottagest. 400 bahti kahene bangalo, aga külm vesi. Äh, tahaks ikka pesta ka ju. „Karu ka ei pese ja kõik kardavad,” ütles Kats, kui Tiiu ei viitsinud kord Bangkokis hambaid pesta ja jalapesu läks meelest ära.

Pärast rannaäärseid kohti sai selgeks, et odavamad ongi kas sooja veeta, sukeldujatele, ehitusplatsi kõrval (nad ehitavad siin ikka hullupööra; tundub, et turismihooaeg tuleb siin ootamatult nagu lumi lumi Tallinna linnavalitsusele) või lihtsalt täis.

Keskuse pool oli mugavusi rohkem, aga hinnad ka kõrgemad ja kogu äriidee seisneski selles, et küsime hästi palju raha, võib-olla ülemisel korrusel on isegi merevaade. Võimalik, et üks päev tulebki nii palju turiste, et nad saavad küsida korraga terve aasta teenistuse.

Igatahes oli tulemus oli see, et tulime esimesse kohta tagasi ja muidugi polnud selleks ajaks enam midagi järel. Õnneks vabanes kaks maja – me võtsime külma dušiga bangalo 400 bahti eest ja poisid 800 eest teleka, külmiku ja sooja veega luksnumbri.

Aastavahetuseks tahame ikka Ko Pha-Nganile minna. Nagu Kats räägib: Trevor Dublinist annab mulle ädvaissi, kus saaks buukida odavat ruumi. No dzhiisas kraist.

Kolmapäev

Ko Tao on pisike, 21 ruutkilomeetrit ja 5000 inimest, teab Lonely Planet. Mõnusalt väike koht, nii et kaardi kõrval reklaamides on aadressid stiilis „postkontori vastas”.

Eile magasime päeva maha, õhtul istusime rannas, mängisime kaarte ja poisid kitarri.

Tiuks, Sergio, Pablo, Ambrose.

Kats sai endale koera, kes lihtsalt tuli kuskilt ja jäi (Tiiu: kas meil on nüüd koer või pigem probleem?). Kui tantsisime, passis koer tantsuplatsi kõrval ja kui liikusime edasi, tuli kapates järgi. Hommikul ootas Pontu bangalo ees uksematil. Täna selgus, et tegu on rassistiga. Päris piinlik oli, kui Pontu neegrit nägi. Siis ajasid kohalikud koerad rannast ära ja praegu on Pontu kadunud.

Pontu.

Tänu Pontule leidsime endale ka toakaaslase, kellega saaks kolme peale toa võtta. Toakaaslase leidmine oli õhtu missioon ja muidu üksi reisiv Ambros kahtles selle esikka väga tugevasti. Aga... „Kas see on sinu koer? Nii armas!” Olemas.

Kokkulepe oli pidune, aga hommikul kell 11 oli lõuna-aafrika tüdruk H (me pole enam päris kindlad, kuidas ta nimi on) meie ukse taga. Loodetavasti vabaneb varsti ka mõni kolmene bangalo. H ootab väga, sest tal oli vannitoas suur sisalik ja pole mingit rõõmu suurest voodist, kui maksma peab kahe eest.

Tiiu eilsetest elamusest: tore on minna uues kohas ehk siis Ko Taol peole ja kuulda kohe: „Hi, Tiiu!” Vastu hommikul aftekakohast The Cave´st koju tulles jäid teele juba ainult uued tuttavad. Ja kohalik diskor kinkis lille pärast seda, kui ma olin temaga Bon Jovi ja Guns´ń´Roses´i valiku pärast tõrelenud. Ei midagi uut siin ilmas.

Täna oli selline ranna- ja naljapäev. Hispaanlaste ja Ambrosio seltskond on lõbus, keevalised hispaanlased ja stoiline inglise mees, kes ei allu ühelegi nokkimisele. Üldse ei taha, et need poisid ära lähevad, pidevad hüvastijätud on paraku reisimise paratamatus. Vahel on need lihtsalt kurvemad.

Praegu just kostis õuest: „Tiiu! Katrin! Hot shower! Tiiu! Katrin! Shower!” Pablo ei teadnud täpselt, kus me kodu on, aga tuli võtit tooma, et me saaks nende juurde duši alla.

Homme on plaan motikad rentida ja Pablo lubas Katsi sõitma õpetada.

Elukoht

_ _ _
Learning by doing
Extra light - eriti valgendav higipulk.
Gfloor on groundfloor
Vahel ikka tahaks veidi targem olla, elu oleks hulka lihtsam...