How to enjoy life

Kuulsuse narrid

Esmaspäev oli me restorani pikim esmaspäev ja mul õnnestus seda täispikkuses omal nahal tunda. ½ 9 (oi, kuidas mulle meeldib niiviisi kellaaega kirjutada) kodust välja ja õhtul ½ 12 tagasi.

Kui täitsa aus olla, siis vahepeal oli 1,5-tunnine paus ja ostsin endale telefoni Nokia 1661, mis on kõige õhem telefon, mis mul elus olnud. Peamine on muidugi see, et heliseb. Enam ei pea vibra peale ärkama ja enam pole ma ka Aasta Tagasihelistaja.

Esmaspäev oli järjekordne tõestus, et teadmatus on jõud. Tassisin vapralt toitu ette ja jagasin oma teadmisi hispaania köögist. Siis sain teada, et üks seltskond on mingi MasterChef Australia tegelase oma ja teises lauas on John Laws, kuulus raadiomees, kes elab kuskil naabruses ja käib tihti meil söömas. Tal on erimenüü, lihapalliportsus peab olema 3 tk vähem ja siis on talle vaja kartuliputru teha ja teeninduse ja kõige suhtes on ta ülitundlik ja mis iganes detail võib ta endast välja viia.

Kuna oma eelmises elus olen ma näinud Rannapaargus Jaagup Kreemi või Nokus Marko Reikoppi, polnud mul ingliskeelse maailma kuulsustest aimugi. Ja kui ma selle aimu sain, siis oli hoopis teine tunne...

Seda MasterChefi onu ei guugeldanudki välja, küll aga leidsin netist üles Delta Goodremi, kes on näitlev laulja ja elab seal mu töömajas nagu Russell Crowe. Crowe’i pole ma endiselt näinud, ju on oma Robin Hoodiga ametis. Muidu pidi läbi astuma küll vahel, tellib kaks mahla ja vee ja maksab sajakaga ehk siis jätab umbes 78 doltsi tippi.

Eksinud

Teisipäeval pidin minema Darling Harbouri appi meie keti ühte teise restorani. Jalgsi võin sinna minna une pealt, a jalgade kokkuhoiu huvides läksin rongiga. Ehk siis kõigepealt ei leidnud rongijaamast väljapääsu ja kui välja sain, ei saanud üldse aru, kus ma olen ja kuhu suunas jooksma peab, sest hirmus kiire oli. Eksisin keset kesklinna ära, ümberringi kõrghooned.

Vessel on keti kõige uuem restoran, mis jättis trendika ja funktsionaalse mulje ehk siis koduse Tallinna moodi. Mu töökoht Velero on ikka söökla selle kõrval.

Töötajate briifing oli nagu Mister Australia tutvustusvoor ja preilidki ei näinud halvad välja. Nägin Austraalia, aga arvatavasti ka kogu maailma kõige ilusamat meest enda arust, selle kuti arust ja vist ka kõigi teiste arvates. Mu töökaaslane Mercedes hakkas temaga täiesti avalikult ja väga edukalt flirtima. Hispaania temperament. Õnneks polnud see mees täiuslik - it's all about the shoes.

Igatahes oli poisid ja nende juuksed muljetavaldavad. Meil võiks nüüd töötajate jõulupidu tulla või suvepäevad.

Sel õhtul oli Vesselis 350 finantsinimese heategevusüritus mälumängu vormis nagu siin see popp on (trivia night). Mõned küsimused olid täitsa okeid, näiteks mis on Kolumbia pealinn või Euroopa kõrgeim mäetipp, a põhiline on muidugi austraalia sport ja poisid lõbustasid end vastuste etteütlemisega (kes jälle mitu medalit kuskil võitis).

Kuulasin seda meelelahutust tagaruumist pealt, sest mind ja Chrisi kupatati klaasipesu tiimi. No lõpuks saingi nõudepesumasina operaatoriks, nagu mul see ambitsioon siia tulles oli. Seni oli igast Nepaali, Bangladeshi, Tai jms immigrandid must ette jõudnud.

Ladusin mustad klaasid restile, rest nõudepesumasinasse, sinine nupp, rest välja, uus sisse ja kõik olid hirmus tänulikud ja tundsid kaasa, et kas ma lolliks ei lähe selle klaasimajandusega. Ei läinud selle nelja tunniga. Aju on mul nagunii stand-by-režiimil ja niisama koormaks kaasas.

Ja raudpolt, et laudu teenindades oleksin seal suutnud tekitada suuremat sorti kaose.

Sest alguses pidime rivis seisma ja tervitusjooke pakkuma. Pärast viieminutilist passimist ütles minu kõrval olev poiss, et see kandikuvärk pole ikka tema teema. Ja 10 sekundi pärast olid need veini- ja šampanjaklaasid põrandal kildudeks. Sõna jõud? Umbes pooli oma mõtteid pole ma enam julgenud välja öelda, pärast seda kui Balil hõiskasin, et fotokas on nii kaua meid teeninud ja siis järgmisel hetkel oli see kaput.

Natukese aja pärast juhtus äpardus ühel teisel poisil. Tal vedas, sest purunenud klaasid jäid kandiku peale. Midagi pidi nende kandikutega olema, sest need polnud mingid esimese päeva kelnerid.

Pärast läksid kirglikumad Establishmenti. A ma ikka ei suuda minna

1) teisipäeval

2) töökaaslastega

3) salsaöhtule.

Vantsisin hoopis Tommidele külla.

Ilus elu

Kolmapäeval oli selle talve kõige koledam ilm. Nagu Jaanus ütles – enam hullemaks ei lähe ka. Mul on muidugi vaba päev. Paras lõunani imelikke unenägusid vaadata ja siis kahte filmi otsa: „An Education“ ja „Mao’s Last Dancer“. Mõlemad kiidan heaks, eriti selle tantsufilmi.

100% tõestatud, et siin kehtib tavaline „olen küll kodune ja kasimata, a käin korra kiiresti Westmannis“-laks: ALATI näed kedagi, kes sind sellisena nägema ei peaks.

Vahepeal pidin ka horisontaalvihma kätte minema, et töövarustus pessu viia ja nägin tee peal Pablot. Kats, Pablo elab ikka oma prantsuse kommuunis ehk siis u 150 meetri kaugusel meie kodust. Nagu kaunishingele kohane töötab ka tema nüüd päeval supermarketis ja õhtuti laulab ja mängib kitarri.

Õhtul oli meil kodune õhtusöök - krevetid spinati-mandariinisalatiga ja desserdiks juustud. Hea toidu ja veini, valge laualina, küünalde, jazzi, sooja kodu ja sõprade mõnus kombo. Järjekordne lubadus kirja: sellised õhtud hakkavad toimuma... hm.. iga nädal?

PS. Mitu korda olen mõelnud, et saadaks selle blogi korraks puhkusele, enne kui uuesti rändama lähme. Neid austraalia jutte on internet nii täis nagu mu tööriided veini- ja toiduplekke. Noh, et keda see proleelu kotib. Aga ma ikka jätkan, nii et kannatust! :)

Tiuks