Vee aaa jaa?

Vahepeal oli mul välismaal olemise aastapäev ja vahepeal suutsid austraallased jälle tõestada, et nad on ühed väga imelikud maalased.
Ja pean tunnistama, et see siinne prassimiskultuur mulle täitsa meeldib. Näiteks Halloween – Kings Cross oli umbes ja kostüümidega poldud tagasi hoitud. Tihti polnudki midagi seljas.

Ja siis oli Melbourne Cup, mille kohta ma ei teadnud muud, kui et hobuste võiduajamine, mille pärast jääb kogu elu kolmeks minutiks seisma. Ja nii ongi - novembri esimesel teisipäeval kell kolm on kõigi pilgud naelutatud ekraanidele. Selleks ajaks on panused tehtud, mitu tundi söödud-joodud, emotsioonid laes. Restoranid on täis. Me kandis asub neli tükki meist tagapool – on, mida vaadata. Nagu Hollywood voolab mööda: kõik on šikid juba keskpäeval, naistel kübarad ja peaehted. Tagasiteel komberdavad ja kraaksuvad nad nagu purjakil austraalia mutid ikka.
Järgmine päev toidupoes küsis kassapidaja, kas ma võitsin.

Vahepeal sain endale ka imelikud peavalud – alati migreenihoog pärast vaba päeva. Kahtlustasin üleüldist pinget, vedelikupuudust või kofeiinisõltuvust. Aga elu on ju üsna lill, vedelikku on, kas tõesti kofeiin? Ma joon 1-2 kohvi päevas ju. Ei tea. Võtsin kaks 500 mg valuvaigistit, hõljusin ringi ja kui 200-taalane šampapudel pauguga käes lahti läks, vahtisin seda nagu nõrgamõistuslik. Jõin ühe kella-üheksa-kohvi seepeale ja tiksusin viieni hommikul nagu kellakägu.

Õnneks saadeti töölt varem koju, sest ilm pole pekkis ega perses, vaid – pardon my french – täiesti putsis. Külm, vihmane, tuuline. Keegi ei mäleta, kuidas üle-eelmisel, aga vähemalt eelmisel aastal oli novembris juba suur suvi.

Talvejope on jälle must have ja villase töövesti võtsin ka uuesti kasutusse. Mõnes mõttes on hea ka, sest kui ma mingi lühikese asjaga tööle ilmun, lähevad härrad puhta pööraseks, olgu nad nii abielus kui tahes. Kunagi ma võtan veel julguse kokku ja annan ülevaate, mis toimunud on ja kuidas ma olen töö juures „mitte midagi ei ole juhtunud“- näo tegemise maailmameister.

Ja kuidas mul on kadestamisväärne töögraafik ja ma ei saa riielda, kui ma liiga pika söömataolemise pärast jonnima hakkan (8 tundi; mul oli pärast kaks päeva kuri olla). Ja et tühja kah, et Timur ära läheb – peaasi, et mina jään.
Timur, me baarman, on küll juba truu naisemees, aga annab teadmise, et maailmas on inimesi, kelle nimel elada. Armastan! Tunnen temast väga puudust, et rääkida, kuidas kodus pole parajasti (sooja) vett ja et kas sa seda lugu tead ja nii.

Võib-olla nad aimasid mu lahkumismõtteid, ei tea. Igatahes jäin. Igapäevase hirmu asemel on nüüd naha vahel lõuna-ameerika pohhuism. Et kui on ka näiteks suurem üritus ja kõik pilla-palla, siis ellu jääb nii või teisiti ja võiks isegi öelda, et täitsa hästi läheb.

Bangladeshi köögitüübid jällegi unistavad, et saaksid kelnerina töötada, aga arvavad, et nende inglise keel ei ole kõige parem... Tegelikult on minu inka umbes samasugune. Ja mul pole südant öelda, et mul on valge nahk ja rinnahoidja kumab läbi pluusi ja teen oma kõige suuremat idika-naeratust ja olen flirtimises juba teel vähemalt Eesti koondisesse.

* * *

Paar päeva tagasi kritseldasin paberinurka järgmise aasta plaani. Selleks läks vaja väga vähe ruutsentimeetreid.
Mul vist on koduigatsus ka, kui klient, kes räägib mulle Pärdist ja Tüürist, toob peaaegu et heldimuspisara silma.
Igatahes 24. veebruaril lendan Uus-Meremaale. Piletid on olemas. Pärast seda lähen Aasiasse ja suveks tahan Eestisse.

Eks see otsus nr 1 suure minemise mõju on. Timur läheb Jaapanisse ja siis tagasi Londonisse. Naabrimehed sõidavad Eestisse. Miss Heinla liigub järgmisel pühapäeval Birma poole. Temaga liitub end infarkti äärele töötanud Kadri, meie isiklik ema-kuju ja kirjasõber-Tyra-Banks.
Püüan veel Heinlat utsitada, et ta enne siia midagi kirjutaks. Tal on foto- ja muljematerjali nagu muda.

Tervitan,
Tiuks

PILTE KA

Jalutuskäik Paddingtonis

Paddington on täis nunnukaid poekesi, kes on veel nunnukamad kingad ja kleidid.

GET OVER IT.

* * *
Oma blogi, teen, mis tahan. Nüüd ma panen siia pildid, mida keelasin kategooriliselt internetti panna, sest tegelt ma tahan ikkagi tõestada, et mulle meeldib endiselt igast asju selga, jalga ja külge panna. Ja veel suuuuuremalt: