Vastik väike värin

Neljapäev, 24. veebruar, Sydney-Christchurchi lennu check-in.

„Kas olete ikka kindlad, et tahate Christchurchi lennata? Teate ikka, mis seal juhtus?!“

„Jaa, maavärin. Saame lennujaamast auto ja hakkame kohe lõunapoole sõitma.“

„Arvestage, et teed võivad läbimatud olla.“

Olgem ausad, selline sissejuhatus eriti tuju ei tõsta.

Christchurchi raputanud maavärinast on möödas kaks päeva. Hukkunute kättesaamine läheb visalt, sajad inimesed on endiselt kadunud.

Eelmisel õhtul kuulsin, et järeltõuked on sisuliselt iga 10 minuti tagant, kanalisatsiooni ei ole, poes on vesi otsas jne. Uudistesaadetest kedratud koledad kaadrid on juba nagunii pähe kulunud.

Me hotelli kohta öeldi „doesn't exist anymore“. Mis teha. Lendude muutmine oleks niigi äärmuseni pingul reisikavast näpistanud päeva-kaks. Seesama Jetstari lendki hilineb üle 6 tunni (ehk siis anti 15-taalane vautšer selle eest, et kauem magada saime).

lEi ole just kõige popim lend – sama lennuki peale on pandud ka üks teine lend ja ikka on ruumi laialt.

Kui nii palju lastega peresid julgeb sinna lennata, siis kui hull seal ikka olla saab?

Katkine linn õhust.

* * *

Christchurchi lennujaam on üsna vaikne. Seinaäärtesse on end laagrisse seadnud kurnatud olemisega bäkkpäkkerid.

Kohvikus on silt, et seoses hiljutise maavärinaga on see suletud.

Ilm on jahedavõitu, selline varasügis. Ma ei tea veel, et olen terve selle nädala sunnitud kandma oma kahte külma ilma komplekti.

Kui mu ajakirjanduslik hing olekski purustusi näha tahtnud, siis kesklinn on nagunii evakueeritud ja kedagi sinna ei lasta.

Autorendimees näiteks elabki kontoris. „Me kodu oli kohe katedraali kõrval. Arvatavasti ei saa me enam mitte kunagi koju minna,“ ütleb ta nagu muuseas. Nad on ju värinatega harjunud.

Peale pikkade bensukasabade muud erilist ei märka.
Sõidame linnast eemale, nii kaua kui jaksame. Kõik ümbruskaudsed öömajad on täis ja lõpuks saame kotile mingisse imelikku kohta, kus hommikul avaneb hunnitu vaade kohaliku bussipargi tagahoovi.

* * *

Inimesed püüavad oma igapäevaeluga edasi minna, tunnistades samas, et imelik on teha nägu, et k6ik on endine ja tavalises rütmis. Aga inimesed on rahulikud. Keegi maavärinateemat üles ei võta. Poodides ja kohvikutes on annetuskarbid. Stendidel on kuulutused, kus kohalikud pakuvad hädasolijatele ulualust ja suppi.

Telekas ketrab endiselt imelisi pääsemislugusid ja mitte nii imelisi lugusid. Mõlemal juhul on intervjueeritaval pisarad kurgus või kaugemalgi.
Christchurchi meer Bob Parker on entusiastlik: „Me saame üles ehitada täiesti uue näoga linna.“

* * *

Teisipäev, 1. märts. Wellington.

Maavärinast on möödunud nädal. Kell 12.51 on üle Uus-Meremaa kaheminutiline leinaseisak. Wellingtoni kaader on suuresti muidugi selline, kes lehti ei loe ja telekat ei vaata. Kohvitavad rahulikult edasi. Siin pildi peal seisavad pangaametnikud.

Samal õhtul on Wellingtonis 4,5-magnituudine maavärin. “Vastik väike värin, nagu uudises öeldakse. Me oleme sel ajal juba Aucklandis.

Tiuks

PS. Pärast mõlemat Uus-Meremaa saart käisin vahepeal juba korra veel Austraalias ja täna õhtul jõudsin Malaisiasse. Mõistus tõrgub uskumast, et see kõik sai läbitud ühe nädala jooksul. Homme liigun edasi Cheratingi poole. Võimalik, et seal tuleb kohaliku ajaloo suurim hiiu naiste kontsentratsioon. Kuna olen hetkel telefoniühenduseta, on juhtnöörid nii kodused, et kaks tonni lennuväsimust lihtsalt haihtus:

"Kui peaks midagi juhtuma, et sa ei saa kuidagi mulle teada anda, millal saabud ja oled Cheratingis ja ei tea, kuhu minna, tule Little Balisse. See on üks baar. Kõik kohalikud teavad, kus see on. Kui mind seal kuskil ei paista, pane kotid sinna maha ja ütle, et otsid mind. Enamus peaks mind teadma. Küll nad kuidagi mu kätte saavad ja tulen siis sinna."

Sulaaaaaan!

Kats ja Kadri, kas te ikka usute, et ma liiklen praegu täitsa ise. Veits on nüri, et pole lolle otsuseid kellegi kaela ajada ja siis niisama ka paha tujuga närvidele käia, a tegelikult on ikka vääääga mõnus. Puhkamise vahele luban ka Uus-Meremaa pildid läbi kammida ja oma uuest maisest armastusest paar rida kirjutada.