Nädalalõpuks saabuvad Kuala Lumpuris töötavad valged ja ning malaislased kohalikel on kõva hoog sees.
Nagu Tais, peetakse ka siin lugu viskist ja purjus peaga autojuhtimine on tavaline.
Soojendusring toimub Don't Tell Mamas. Malaislased on laulurahvas. Ka nädala ei seisa trumm ja kitarrid niisama; nädalalõppudel on lisaks ka veel ühendkoorid.
Ja edasi minnakse Little Balisse, mis on pimedas hästi ilus:
Laupäeval oli uue elu esimene päev ehk siis lõpuks ometi nägin ma Aasias madu. Teadsin, et see päev tuleb - aga et nii mittelooduslikul moel... Teatavasti kardan ma madusid kohutaval kombel.
Ta nimi on Maia. Maia pole siiski ninnunännu kodu-uss. Tüüp leidis ümbes meetrise püütoni hommikul ja õhtul hängis Maia juba seltskonnas. Kõik inimesed väntsutasid teda ja mina olin paanikahoo ääre peal. Õppisin inglise keeles ära sõna „kägistama“ ja kui ma arvutasin välja, kui palju on 12 jalga meetrites ehk Maia-preili pikkus tulevikus... Hm, ei olnud meeldiv. Nastiku- ja rästikupõhise lapsepõlvega inimese jaoks oli Maia juba praegu paras volask.
Kui samas oleks veel ühe „Kiss me, Luna“ kokteili (Luna on mu nimi siin ja tundus, et tegu oli Long Island Iced Tea kohaliku variatsiooniga), oleks ma selle ussi lasknud oma kramplikele
kätele asetada nagu jõulukarra, aga silma ei oleks ma talle veel vaadanud.
Malaisia uskumustes pidavat mao ja maohammustuse unesnägemine tähendama abiellumist. Eestlasele vist ei tähenda, a ma ootan ikkagi kannatlikult edasi. Veider, et headeks asjadekpead vaatama unes õudust ja sitta.
Mehed kardavad mu tähelepanekute järgi peamiselt ämblikke ja neid üldse ei rõõmusta see fakt, et inimene sööb elu jooksul kolm kilo ämblikke. Oleksin rõõmus, kui minu kolm kilo roniks kellelgi teise makku, a õnneks on mul nendega palju neutraalsem suhe kui madudega.Üks öö kuulsin krabinat – selge, keegi on kas verandal prügikasti kallal või siis toas. Võtsin ettevaatlikult taskulambi ja uurisin asja. Koletusuur prussakas! Suurem kui Tai rentsliprussakas. Tümitasin teda Financial Timesi, plätu ja harjavarrega. Kole, aga kuradi kärme, ma ütlen. Kätte sain.
Paari minuti pärast jälle krabin. Keegi puuviljakoti kallal... Geko. Teda ma välja ajama ei hakanud, sest gekod pole majakaaslastena eriti tülikad. Vannitoas on pisikesed, u sentimeetrised ussikesed ka. Algul tundusid jälgid, a harjub ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar